Diskoprintsessist lauluõpetajaks: Mari-Liis Rahumetsa teekond unistuste tööni

Festivali «We Love The 90s» esimene päev, laval Caater koos Mari-Liis Rahumetsaga Foto: Konstantin Sednev

Üheksakümnendate kuumad diskoõhtud ei möödunud naljalt ilma Mari-Liis Rahumetsa hittideta. Viljandi neiu kuulsaks lauldud «II dimensioon» ja «Mis tegema nüüd pean» olid vaid mõned lood, mis said väärika koha Eesti klubimuusika varamus. Rahumets lavadele enam nii tihti ei jõua, kuid muusikaga on seotud tema töö tänaseni. Intervjuu viis läbi Karl Gustav Adamsoo.

Mari-Liis Rahumets lõi laval, raadios ja teleekraanil laineid juba särtsakatel üheksakümnendatel. Tema laulud liigutavad kuulajaid tänaseni, eriti neid, kes paarkümmend aastat tagasi tema hoogsate lugude saatel tantsukingi klõbistasid.

Rahumets rääkis raadio Elmar saates «Mitte ainult muusikast», et kuigi artistina ta enam põhiliselt leiba ei teeni, moodustab muusika tema elust endiselt märkimisväärselt suure osa. Naine töötab Viimsi koolis lauluõpetajana, lisaks sellele annab ta huvikoolis solistitunde. «Olen muusikakoolis õppinud küll koorijuhtimist, kuid ei osanud aimata ega oodata, et ühel päeval hakkan tööle õpetajana. Kõik läks aga teisiti: mu elu kulgeb täna klassiruumist klassiruumi. Jõudsin Viimsi kooli tööle täiesti juhuslikult. Läksin kuuks ajaks ühte õpetajat asendama, olen jäänud aga 12 aastaks,» sõnas ta.

Rahumets panustab nüüd suure osa ajast noorte arengusse. «Mis teha, mulle hakkas töö muusikaõpetajana väga meeldima! Õpetan täna kõige pisemaid, peamiselt 1.–3. klasside õpilasi. Lapsed on nii ägedad, kolleegid suurepärased ja keskkond igati mõnus,» lisas ta.

Muusik märkis, et kuigi ta pole aastaid enam uut muusikat avaldanud, laulab ta ansambli Caater koosseisus erinevatel retropidudel. «Mul oli kunagi üks põgus vestlus Mihkel Rauaga. Lubasin talle jutu sees, et kui ma saan 40-aastaseks, siis ma enam «II dimensiooni» ei laula. Jama on aga selles, et mul on algavaks suveks juba mingisugused keikad broneeritud. Seega, vabandust, ma siiski laulan seda veel! Käime Caatriga erinevatel retropidudel ning stiiliüritustel,» sõnas 19. aprillil oma 40. sünnipäeva tähistanud Rahumets.

«Nüüd olen vaikselt mõelnud, et tahan publikuni uut loomingut tuua. Seekord aga hoopis midagi sootuks erinevat – see on üks rahulik ja südamlik laul. Kuigi olen aastaid eestlasi diskolugudega hullutanud, olen sisimas täielik melanhoolik,» avaldas ta.

Üheksakümnendaid Rahumets tagasi ei igatse. Aktiivselt laval olemise etapp oli tema hinnangul vahva, kuid aeg on uutele projektidele pühenduda. «Lastele ma mõistagi oma kunagisi hitte ette ei mängi... küll aga on mõni õpilane tulnud vaikselt mulle sosistama, et tema vanemad kuulavad endiselt mu lugusid. Mina tunnen, et igal asjal on oma aeg. Üheksakümnendad on läbi, las see kõik jääb. See aeg oli ju selline, et ükskõik mida sa tootsid – kõik läks peale! Õnneks on tänased muusikud ja kuulajad palju targemad,» märkis Rahumets.

«Tänast õpetajatööd ma palga pärast ei tee. Mul on sisemine tung – tahan midagi luua, teha ja edasi anda. See soov tuleb südamest. Teatud eluetapil töötasin aastakese ka kontorilaua taga, ei olnud üldse minu moodi töö – äärmiselt raske oli lihtsalt paigal istuda ja telefonile vastata. Sain kiiresti aru, et see pole mina,» sõnas ta.

Lauluõpetaja tõdes, et töö noortega pakub talle ohtralt inspiratsiooni ning head tuju. «Sellise töö juures jään ka ise nooreks! Ma tunnen, et iga mu tööpäev on toredasti eelnevatest erinev. Igal aastal tuleb uus esimene klass ja võiks ju mõelda, et materjal on neile kogu aeg sama... tegelikult see nii päris pole. Sa ei pea õpetajana käima leht lehe haaval, vaid õpiku järgi. Kõik oleneb, palju sa ise oma loovust kasutad ja mis sa sinna materjali sisse lisaks paned. Aga üks on kindel. Ma saan oma õpilastelt nii palju tagasi. Nad on vahetud ja siirad, räägivad palju ja annavad väga ausat tagasisidet,» selgitas ta.

Rahumets peab end rõõmsameelseks ja sõbralikuks õpetajaks. «Tahaks loota, et just selline ma olen. Muusikatundi ei tohi ja ei saagi kurjana anda. Mis laulutuju sul on, kui keegi kuklas kurjustab? Olen rõõmsameelne ja usun, et sütitan lapsi. Kuid eks vahepeal tuleb hoolitseda ka selle eest, et distsipliin ja kord oleks majas. Reeglid tuleb paika panna ja teinekord tuleb selle tarvis ka kurjemat häält teha,» sõnas ta.

Mõistagi pole õpetajaamet kõige kergemate killast. Mil moel noor pedagoog end laeb ja turgutab? «Kõik oleneb olukorrast. Olen spordikauge inimene, kuid teatud raskel eluetapil mõistsin, et jooksmine polegi nii hull. See on ideaalne võimalus veeta aega iseendaga. Nii ma siis jooksengi. Võiks arvata, et kuulan väsinuna head muusikat. Tegelikkuses peale tööpäeva ma seda enam teha ei jaksa ja eelistan hoopis kaunist vaikust. See ongi minu puhkus,» rääkis Rahumets. 

«Kindlasti laevad mind ka hetked, mil saan olla oma kodus oma lastega. Mul on 17-aastane poeg ja kümneaastane tütar. Nendega koos olles on minu kvaliteetaeg. Lapsed on mul tagasihoidlikud ja kusagile lavale neid ei kisu. Mõlemal on oma anne ja muusikat ma neile peale ei ole surunud. Ma toetan neid igati, kuid las nad ise leiavad oma tee,» sõnas Mari-Liis Rahumets raadio Elmar saates «Mitte ainult muusikast». 

Kuula saadet SIIN.