Väike poeg ninapidi telefonis olevale kurjaks saanud emale: ma ju ei tea, kus me oleme

Ema lapsega. Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Muusik Mari-Liis Uibo jagab sotsiaalmeedias mõtlemapanevat postitust bussis nähtud lõbusalt juttu ajavast pojast ja tema emast, kes veetis aega telefonis. Loo mõte on vanematele meelde tuletada, kui väga lapsed vajavad, et neid kuulatakse.

Elu on kiire ja selle lahutamatuks osaks on nutiseadmed, mis võimaldavad asju ajada sõltumata asukohast. Kuna info on vaid paari näpuliigutuse kaugusel, on pidevalt kiusatus telefonis olla ja vaadata, kas keegi on saatnud sõnumi. Vanemad seavad lastele nutiseadmete kasutamise piire, kuid kas täiskasvanud ise oskavad telefonis avalduva infomaailma kasvõi hetkeks kõrvale jätta ja keskenduda näiteks oma lapse jutu kuulamisele?

Viiuldaja Mari-Liis Uibo jagab Facebookis järgmist lugu:  

«Sain täna ühistranspordis sõites osaks ühele päris nukraks tegevale juhtumile. Väike poiss, umbes kuueaastane, koos oma noore emaga. Tähelepanu läks kohe neile, sest kuulsin, kui agaralt ja lõbusalt see väike poiss jutustas. Esitas küsimusi ja arutles selle üle, mida aknast välja vaadates näeb. Vahepeal jälle uuris, et kas ema ikka kuulab teda, aga sealt tuli vastu ainult ükskõikne «mhh».»

«Ema oli terve see aeg ninapidi telefonis ja põhimõtteliselt rääkis see armas poiss terve sõidu aja iseendaga. Peale 10–15-minutilist sõitu tõstis ema lõpuks nina telefonist ja ehmatas… nad olid oma peatusest mööda sõitnud. Nojah, ikka juhtub. Aga mis oli selle ema reaktsioon? Ta hakkas selle poisiga kurjustama ja teda süüdistama, et miks too ei öelnud midagi ja välja ei läinud bussist. Poiss hakkas südantlõhestavalt nutma ja ütles mitu korda: «Emme, ma ju ei tea, kus maha minna. Ma ei tea, kus me oleme!» Ema pahandas temaga kuni järgmise peatuseni ja see tüli jätkus ka bussist väljudes tänaval. Mul oli poisist nii kahju,» kirjutab Uibo ja lisab, et see olukord oli tema jaoks hea meeldetuletus.

«Tean, et praegusel keerulisel ajal soovime olla kõik uudistega kursis, ka palju tööalaseid kohustusi vajab kiireid vastuseid, aga eks tõmbab ka lihtsalt sotsiaalmeedia poole. Ma ju ei tea, võib-olla oli sellel emal midagi väga kiireloomulist vaja korda ajada (mis ei õigusta muidugi tema viha väljaelamist oma lapse peal), aga mulle oli see kindlasti ka hea meeldetuletus! Tihti oleme oma asjadesse nii süvenenud, et kuuleme lapse häälekest, mis ikka rõõmsalt kõlab, aga kui vaataks lapse nägu, siis näeksime (nagu ka mina täna) ju lapse silmades kurbust,» kirjutab Uibo.

Aeg, mil laps oma emale-isale toredaid ja huvitavaid lugusid pajatada soovib, möödub kiiresti. Seega soovitab Uibo lapsi märgata ja kuulata.

«See ema võisin vabalt mina olla»

Postitust kommenteerinud Kristiina ütleb, et ema vastu ei tohiks olla liiga karm. «See ema võisin vabalt mina olla, kui lastehoid on jälle kinni, aga tööd peab tegema. Kujutan ette, et istudki bussi ja hakkad järjest kiiresti seal näpuga asju ajama – maksad ära lapse huviringid, vastad kiiretele töömeilidele, teed kiiresti toidutellimuse ja uurid, mis muuseumi nädalavahetusel lapsega sõita, veel vaatad kiiresti õhtusöögi retsepti. Ja magad peatuse maha ja elad end välja lapse peal, sest jah... stress ja me kõik oleme inimesed,» kirjutab Kristiina, kes on kindel, et pärast seda intsidenti palus ema lapselt vabandust ja nad sõid kodus koos jäätist.

Samuti arvamust avaldanud Jakko aga arvab, et kõiki neid mainitud tegevusi saab teha teisel ajal, ilma last kurvaks jätmata.

Kadri-Ann ütleb, et ka tal on hetki, kus tuleb viivitamatult mõnele tööasjale reageerida. «Siis seletangi lapsele ära, et kiire tööasi ja kohe kuulan teda. Aga väikest last süüdistada enda eksimuses... jah, väga kurb.» 

Postitust kommenteerinud Anne on näinud ka sellist vaatepilti, kus ema oli sõidutee ääres ninapidi telefonis. «Tema 4–5-aastane laps hakkas teele ukerdama. Kuna seisin kõrval, võtsin lihtsalt tal käest kinni ja ütlesin, et lähme koos – emmeke ärkas ja tõmbas kurja näoga lapse mu käest ära. Läksid siis käsikäes üle tee. Lugu juhtus Pärnu mnt-l Vineeri peatuse ligidal,» avaldab Anne.

Postituse autor Mari-Liis Uibo möönab, et igal olukorral võib olla väga asjakohane seletus. «Ehk oli ka temal. Ma ei süüdista naisi/emasid! See oli lihtsalt tähelepanu juhtimine ja meeldetuletus ka mulle endale, et kui just kriitiline seis pole, siis vaata lapsega aknast välja, arutlege elu üle ja sellega oled kinkinud lapsele rohkem, kui arvata oskad,» ütleb Uibo.

Häid nõuandeid keerulistes olukordades toimetulekuks leiab ka veebilehelt tarkvanem.ee.