Eestlanna Istanbuli bussis kohatud Ukraina naisest: võin vaid ette kujutada, mida ta on hiljuti läbi elanud

Üksi võõras linnas. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Türgis elav ajakirjanik Hille Hanso jagab ühismeedias südantlõhestavat lugu Istanbuli bussis kohatud Ukraina naisest.

Ajakirjanik ja Türgi ning Lähis-Ida asjatundja Hille Hanso jagab Facebookis lugu sellest, kuidas ta kohtas Istanbuli bussis naist, kellel polnud kaasas piletiostuks vajalikku sularaha ja kes kaasreisijate abist keeldus. Selgus, et naine on pärit Ukrainast ja sõja eest Türki põgenenud.

Türgis elav eestlanna Hille Hanso Foto: Erakogu

Ukraina naine ei soovi, et keegi teine maksaks  

«Istanbulis, bussis lennujaamast Taksimi. Mul on kõrvaklapid peas, ma ei pane ümbritsevat tähele. Piletimüüja kogub raha, igaühelt 52 Türgi liiri. Korraga kuulen läbi muusika, et minu selja taga istuv noor välismaalasest naine otsekui plahvatab nutma, kuna selgub, et kaardimakse ei ole võimalik, ainult sularaha võetakse,» kirjutab Hille. 

«Inimesed pööravad päid, piletimüüja kaevab sõrad mulda, ütleb vigases inglise keeles, et mingu ta siis järgmise bussiga, ja nõuab, et ta sularahaautomaadist raha võtaks ja uut bussi ootaks. On peaaegu kesköö! Türklased on heatahtlikud, sekkuvad, üritavad aru saada, miks ta maksta ei saa. Meil on ka pettureid hunnikutes. Aga nad ei saa temast aru, ta ei oska türgi ja nemad inglise keelt.»

«Ma võtan klapid peast hetkel, kui üks kohalik naine tõuseb trotslikult püsti ja ütleb piletimüüjale, et tasub pileti eest ise, lasku teisel sõita. «Pole vaja, pole vaja! Mul on raha, saage aru, mul on raha, lihtsalt telefoniga saan maksta,» kõõksub ta hingeldades, suured pisarad mööda põski alla voolamas. Inimesed näevad, et midagi on väga halvasti, asuvad talle raha pakkuma, aga uhkus ei luba vastu võtta. Ta vehib kätega ja kordab nagu mantrat, mul on raha, mul on raha, uskuge mind.»

«Pöördun ümber ja hakkan temaga rääkima. Kõik on hästi, ütlen. Nad tahavad Sind toetada, nad tahavad head. Mis Su nimi on, mis juhtus, kas tahad jagada? Ma olen Eestist, kust Sina pärit oled? On Sul abi vaja? Ta hakkab minuga meeleheitel nuuksete vahele rääkima, jutustab enda lugu.»

Teekond Ukrainast Istanbuli

Selgub, et naine, kelle nimeks on Julia, on tulnud Ukrainas asuvast Butšast läbi Poola Istanbuli. Julia on 32-aastane inglise keele õpetaja. «Nii armas ja soe,» ütleb Hille Julia iseloomustuseks. Mujale kui Türki tal minna ei ole, sest Poola on juba ukrainlasi täis. Julia on ihuüksi võõras linnas, sest Istanbulis ei tunne ta kedagi.

«Telefonil on aku tühi ja ta ei tea, kus ta hostel täpselt asub. On jahe, vihmane ja pime ja ma võin vaid ette kujutada, mis tundega ta öises võõras linnas navigeerida üritab. Ma võin vaid ette kujutada, mida ta on hiljuti läbi elanud,» kirjutab Hille, kes ulatas Juliale abikäe ja lubas ta hosteli juurde aidata.  

«Jutustan talle, et Istanbul on külalislahke linn, ärgu ta muretsegu. Meil on palju välismaalastest naisi, spetsiaalsed sotsiaalmeedia grupid, kus üksteisele toeks oleme ja vajadusel abistame. Kõik läheb hästi, ära muretse,» ütleb Hille naisele, kes läbi pisarate veidi naeratab.

Türklased soovivad aidata

«Inimesed näevad, et me saime jutu peale. Uurivad, mis temaga juhtunud on. Selgitan, et Julia tuleb linnast, kus Vene sõjavägi pani toime räigeid tapmisi ja sõjakuritegusid, sealhulgas vägistati ja piinati palju naisi. Türgi keeles, nii et ta ei saa aru. Me ei tea, mis temaga täpselt juhtus,» kirjutab Hille. 

«Vaikselt ja delikaatselt ulatavad inimesed bussis mulle Julia abistamiseks kokku mitusada liiri. Vaatamata tema protestidele lükkan selle tema käekotti.»

««Küsi, kuule küsi, kas tal mees ja lapsed ka on, kus ta vanemad on,» nuiab minu kõrval istuv türgi maanaine. «Ei,» ütlen resoluutselt, «me ei tea, mis on temaga juhtunud. Võib-olla on kõik surnud.» Naine vakatab. Alati pole tüüpilised küsimused, mida Türgis kõigile naistele esitatakse, kõige asjakohasemad. Ta pakub Juliale oma kodu peavarjuks. Rõhutab, et nad on auväärt perekond ning tal on endal ka tütred. «Pole vaja, aitäh, pole vaja,» on too liigutatud.»

Taksimi jõudes saatis Hille Julia hostelisse ja kutsus ta järgmisel päeval teed jooma. 

«Sa tõesti oled nagu ingel»

Hille jagatud lugu kommenteerivad paljud inimesed ning avaldatakse tänu nii talle kui türklastele, kes on väga lahked ja abivalmid. Näiteks andis hostel Juliale esimeseks ööks jagatud toa asemel omaette toa, et ta saaks end välja puhata. 

Postitust kommenteerib ka Karmen Joller, kes ütleb: «Väga valus. Ka mina olen kogenud seda, et nad ei taha abi vastu võtta. Ja mõistan seda. Olen neile rääkinud, et meie viis Venemaa vastu sõdida on Ukrainat ja ukrainlasi aidata. Ja nii saame abi ja tuge ka meie.»

«Aitäh, et sina oled ja te olete nii head! Headus, ligimesearmastus: me võidame selle ja kõik teised sõjad,» kirjutab Ülle. 

«Hille, sa tõesti oled nagu ingel talle saadetud. Nii tore kuulda, et kõik laabub ja ta kohaneb sealse eluga,» avaldab Piia.

Anu kirjutab: «See lugu oligi nagu tükike unistusest, kus puuduvad (õige)usklikud, (õige)rahvuslased, kõik, kes arvavad, et nad on need kõige õigemad. Abi annavad eelkõige suure hingeruumiga inimesed. Tänud jagamast ja tegutsemast.» 

Tundub, et võib tõdeda, et kuniks leidub abivalmis inimesi, pole ka lootus kadunud.