Peale vaadates ei tundu Mart Helme ebameeldiv. Aga siis ta hakkab rääkima. Maailmarändur ja giid Rene Satsi kirjutab, miks meenutab Helme kõigist elajatest talle just kaelkirjakut.
Tegus Mart Helme räägib rõõmuga, entusiastlikult ja palju. Ja nagu tagasihoidlikuma intelligentsiga inimesed on korduvalt öelnud: „Ta räägib ausalt ja otsekohaselt!”
Muuhulgas pajatab Mart sellest, et ta ei taha, et Eesti valguks täis „mingisuguseid slaavlasi, neegreid, araablasi ja jumal teab veel keda.” Neegrid on Mardi sõnul üldse õõnespead - tõepoolest, kellele meeldiksid õõnespead?!
Nii õnnestunult nagu lähipäevil ukainlannadest, ei ole Mardil aga ammu õnnestunud kõnelda!
Niisiis rääkis EKRE endine erakonna juht riigikogu kõnepuldis ausalt ja otsekohaselt: „Ukrainast tassitakse meile sisse nakkushaigusi, mille kohta me oleme arvanud, et neid Eestis enam ei saa kunagi olla.“ Ning lisas veel vürtsi: „Need naised, noored naised, me ei tea, mida nad siin tegema hakkavad. Võib-olla sajad, tuhanded naised nendest hakkavad prostitutsiooniga tegelema. Kes võtab mürki ja ütleb, et see nii ei lähe?“
Mina isiklikult arvan, et Mart Helmele aru pähe panemine on ette juba samamoodi läbikukkunud üritus, kui näiteks üritada kaelkirjakut liha sööma saada.
Õhtul tõstis Mart endale kodus ette ekstra suure portsu kartuliputru, kallas sinna peale kulbiga hakklihakastet ning võttis kõige selle kõrvale lausa pitsi konjakit - tema kõne oli suurejoonelist tähistamist väärt. Mees oli ise ka üllatunud, et ta seekord n i i ausalt ja otsekoheselt sitasti oli suutnud öelda. „Oh mind küll,” muheles ta rahulolevalt, hõõrus käsi ja lajatas po stakanu. Seest läks mõnusalt soojaks.