P, 29.05.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Anton Aleksejev, vene näitleja ja Eesti ajakirjanik Kiievi keldrist

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: Anton Aleksejev, vene näitleja ja Eesti ajakirjanik Kiievi keldrist
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Juku-Kalle Raid ja Anton Aleksejev (paremal) Lennusadama ees piknikul
Juku-Kalle Raid ja Anton Aleksejev (paremal) Lennusadama ees piknikul Foto: Katja Koot

ERR-i korrespondent Anton Aleksejev, kes toob meile AK uudiseid mitmete idapiiride tagant, on Eesti juurtega vene tüüp, elukutselt näitleja ning vägeva absurditajuga sell. Kui kusagil tungib peale sitt, ilmub ekraanile Anton, kelle eripärane reportaažistiil on vaieldamatult... eripärane! Juku-Kalle Raid helistas Antonile sõtta, ühte Kiievi keldrisse, et see vene näitleja ja Eesti ajakirjanik ennast vähe lahti lavastaks. President Alar Karis surus sõja alguse aegu, vabariigi aastapäeval, Antoni rinda väärilise ordeni. 

Kuna Ukrainas on sõda, pole mingit muud võimalust Anton Aleksejeviga rääkida, kui helistada talle otse sõtta. Kui Antoni kätte tahad saada ja ei saa, näiteks kusagilt Tallinna puhvetist – reeglina Valli baarist või Kukust – ei leia, siis ongi kusagil sõda ja Anton on seal. Kontrollitud. Telefoniühendus on täiesti mõttetu, samuti arusaadav. Ja kogu jutuajamine kestab seetõttu pikalt, mitmete katkestustega. Aga on siiski sundimatu.

Anton Aleksejev (AA): (Justkui poole lause pealt.) ... Kuuled vä? Elame ühes väikses hotellis siin, Kiievi kesklinnas. Praegu istume konverentsisaalis, kus meile tehti õhtusöök, siis peame olema keldris ja see on umbes nagu pommivarjend. On tõesti maa all ja meil on siin väga tore. Oleme täiesti ohutus kohas.

Juku-Kalle Raid (JKR): Teile tehti õhtusöök? See kõlab ju ümberpiiratud Kiievis kuidagi väga luksuslikult!

AA: Absoluutselt. Me ei ela siin nagu hotellis, et võtad toa ja veel pakutakse isegi hommikusööki. Siin on praegu väheke teine olukord. Selleks, et süüa saada, on vaja kõigepealt kuskilt toitu saada. Ja meil on selline kokkulepe, et iga kord, kui me läheme autoga kuskile võttele ja kui me näeme poodi, mis on lahti, siis igaüks – meid on siis seitse inimest – ostab midagi ja toome siia ja sellest, mis me toome, teeb hotelli meeskond, mis koosneb kolmest naisest, meile hommiku- ja ka õhtusöögi. Meie oleme siin ERR-ist, Postimehest, Delfi oma fotograafiga... Täna on pühapäev, täna saime leiba ja kapsast ja hapukurki; täna oli meil tõesti kuninglik õhtusöök.

JKR: Enne, kui sa presidendilt auväärse plekitüki rinda said (Anton pälvis president Alar Kariselt ordeni), olid juba aastaid ERR-is töötanud. Aga veel varasemast! Sa oled sündinud Moskvas, aga sul on tegelikult Eesti juured.

AA: 20. sajandi alguses minu vanaema vanemad elasid veel Peterburis, aga siis läks minu esivanaisa pankrotti. Tema oli puusepp. Rahaga, mis tal alles jäi, kolis ta Narva ja ostis sinna väikese kahekorruselise maja. Vesterfalli 22, kui ma ei eksi. Ühel korrusel oli pood ja teisel korrusel elasid siis needsamad minu eel-Aleksejevid. Ja neid Aleksejeveid oli 18! Minu vanaema sündis veel Peterburis, ta oli kolm aastat vana, kui ta toodi Narvasse. Ja seal kasvas, läks gümnaasiumi, siis oli kodusõda, vabadussõda... Siis tuli Eesti vabariik. Vanaema lõpetas gümnaasiumi juba Eesti vabariigis ja läks Tartusse õppima. Natuke õppis, siis kolis Tallinna. Ja siis tuli juba NSVL Eestile kallale. Nõukogude võim ja sõda.

Kui veidi varem sakslased jõudsid, oli evakueerumine ja baabuška ehk Nina Semjonovna Aleksejeva läks vene tagalasse ning minu isa sündis Kasahstanis hoopis. Ja tema oma isa ei tundnud üldse. 1944, uue nõuka okupatsiooni ajal sõitis baabuška koos isaga Eestisse Tallinnasse. Tallinnas kasvas minu isa, käis koolis, rääkis vabalt eesti keelt, aga siis, kui sai 18 täis, kolis Leningradi, sest astus teatrikooli ja lõpetas selle. No seejärel võeti sõjaväkke, teenis Karjalas, Soome piiril tankiväes. Hiljem mängis teatris Leningradis, seejärel kolis Moskvasse, mängis seal.

(Kõne katkeb, võtab veerand tundi, enne kui ühendus taastub.)

JKR: Levi on on sul seal ikka täiesti pekkis

AA: (Häirimatult, samast kohast jätkates.) ... Nojah, isa läks Moskvasse, abiellus seal, kohtas minu ema, saad aru? 1971 sündisingi mina. Nii et olen moskvalane, aga ikkagi – vähemalt geograafiliselt – Eesti verd. Et mõlemad vanemad on näitlejad, läksin samuti teatrikooli 1988. Siis lagunes NSVL, aga mina sain tänu suguvõsale Eesti kodakondsuse. Isa muuseas mõnitas mind, et mis Eesti kodanik sa oled, kui riigikeelt ei räägi. Pani mind eesti keele ringi.

JKR: Sa kunagi rääkisidki, et sinu isa harrastas kodus eesti keeles sõimata, kui oli vaja vängemalt öelda, ja sina ei saanud midagi aru. Ja muidugi siis ta narris sind, et mis eestlane sa oled, kui isegi eestikeelsest sõimust aru ei saa.

AA: Absoluutselt! Moskvas ei olnud isal keelepraktikat, polnud, kellega eesti keeles suhelda saaks. Aga mingil hetkel tekkisid esimesed eesti sõbrad hoopis tänu emale, kes oli ühel teatrikursusel koos Ülo Vihmaga, kes tol ajal oli Nukuteatri näitleja. Ema, kui nägi, et neil on eestlane grupis, ütles, et mees on Eestist pärit, ja kutsus Ülo meie külla. Sellest sai suur sõprus tegelikult ja siiamaani minu kõige vanemad sõbrad ongi Ülo ja Heidi Vihma ja nende lapsed, eeskätt Peeter Vihma. Kellega ma olen väga lähedases suhtes! Nemad olid need inimesed, kellega ma hakkasin eesti keelt rääkima.

JKR: Venelastel on küllaltki traditsiooniline hierarhiaperekond. Kui ema isa on näitlejad, siis tekib näitlejate dünastia. Ma saan aru, et sul mingit muud mõtet eriti ei tulnudki?

AA: (Kõhistab telefonis naerda.) Miks ma läksin sinna teatrikooli, oli hoopis, et mina olin keskkoolis põhimõtteliselt väga nõrk. Põhjuseid oli kaks: ma vihkasin prantsuse keelt, see oli selline «erikool», mida nüüd räägin enam-vähem tänu sellele, et ma elasin Šveitsis ja Kanadas. Aga Nõukogude Liidus ei olnud võõrkeeltest mingit tolku, sest... (ohkab) no me kõik saame ju aru, et meie võimalused kuskil kohata välismaalasi, eriti prantsuskeelseid on... (Vean kihla, et sel hetkel rehmab Anton Kiievis käega.)

Nii et koolis olin üks lollimaid oma klassist, kõik, mis mulle jäi, oli mingi kõrgkool, kus aktsent ehk point oleks loomingulistes omadustes, mitte teadmistes ja oskustes. Ja sellepärast siis see teatrikool. Ma eriti nagu ei tahtnud, aga ma ei näinud muid võimalusi. Kõik muud uksed olid minu ees kinni. Seal oli kerge, mitte mingit probleemi, kuigi konkurss oli väga suur. Umbes 110 inimest ühe koha peale. Kõik olid talendikad ja ütleme nii, et teatrikoolis ei olnud ma ka eriti särav. Mitte kõige parem näitleja.

Anton proovib Kirgiisia mägedes kohaliku hobusega poodi minna.
Anton proovib Kirgiisia mägedes kohaliku hobusega poodi minna. Foto: Juku-Kalle Raid

JKR: Kunagi töötasid sa ka Eesti saatkonnas Moskvas.

AA: (Õpetlikult.) Vaata! Ma lõpetasin teatrikooli 1992 ja teatrites Moskvas lihtsalt ei olnud tööd. Ei olnud kohti, ei olnud raha, et palka maksta. Siis oli vaja kuidagi teenida ja ma jalutasin Eesti saatkonda. Eesti NSV Ministrite Nõukogu esindusest Moskvas sai järsku EV suursaatkond! Kus positsioonidel pidid olema inimesed eesti kodakondsusega. Kuna mina sain niisama justkui õhust Eesti passi, siis, vot, läksingi sinna. Minust sai konsulaarosakonna turvamees.

JKR: Sa passisid selle maja ukse peal.

AA: Jah, valvasin ukse peal ja sain tuttavaks paljude heade inimestega. (Rõõmsalt.) Kõik oli OK! Seal oli see pluss, et astusin samal ajal ka Moskva Seltsi eesti keele ringi ja hakkasin eesti keelt õppima. No mul oli ju põhimõtteliselt iga päev eesti keele praktika samuti ja võib-olla sellepärast see kleepuski mulle niimoodi külge. Kuigi kõik käänded on mul siiamaani paigast ära.

JKR: Kuule, samal ajal, kui sa 2014 veel teatris mängisid, siis sa töötasid ju samal ajal juba ka AK-s?

AA: Vastab tõele. Operaatorina. Juba aastast 2008.

JKR: Kuidas sa sattusid operaatoriks? Kaamerat sa ei tundnud. Ma ei tea ka, palju sa inimesi ERR-ist teadsid?

AA: (Lõbuga.) See juhtus niimoodi, et 2007 oli meil pronksiöö ja probleem selle kuju ning teisaldamise ümber. Mind see ka häiris, kuidagi tundus, et sõda monumendi vastu on natuke mõttetu. Aga siis oli mul juba blogi. Kirjutasin venekeelses live-journal'is postitusi, omi mõtteid. Ja kui tuli pronksiöö, läksin Eesti saatkonda, jalutasin seal ümber ja vaatasin, mis diskot need fašistid seal teevad, nagu neid kutsuti. See oli tõeline ümberpiiramine. Käisin, vaatasin oma naisega, et issand jumal, mis toimub. Kirjutasin sellest oma blogis ja siis üks minu eesti sõpradest, kes oli tegelikult Andrei Titov, töötas Raadio 4 toimetajana, kirjutas, et kuule, äkki saad meile rääkida, kui me sulle homme hommikul helistame. Et mis seal saatkonna juures tantsivad? Ja mingi hetk küsis, et äkki sa saad ka osta endale mingi diktofoni, äkki sinust saab vabakutseline. Kuna mul teatris ei olnud palju tööd see aeg ja tundus mulle väga huvitav, mõtlesin, et miks mitte. Et saan omale laiema auditooriumi ja midagi tolku ka sellest. No lihtsalt ka huvi pärast. Siis ma hakkasin sellega tegelema, käima kuskil miitingutel midagi kajastamas. Tegema ülevaateid, mis Venemaal toimub. Täiesti nagu kolumnist selline.

JKR: No sind huvitas poliitika ju niigi tegelikult.

AA: (Mõtlikult.) Tavaliselt näitlejaid poliitika ei huvita. Mind huvitas. Huvitas sellepärast, et minu klassivend oli tol ajal juba tuntud vene ajakirjanik ja temaga arutasime poliitikat ja aeg oli suht liberaalne. Minu unistus oli saada vene ajakirjanikuks Venemaal. Ma ei unistanud sellest, et saada eesti ajakirjanikuks. Kuigi ma oskasin ka juba eesti keelt.(Hüüatusega.) Aga mingi hetk sain Eesti saatkonnas tuttavaks ajakirjanikuga, kelle nimi oli Jaanus Piirsalu. Mulle tundus ta väga tore mees, kohtusime, võtsime napsi, kõik oli okei. Ja mingi hetk ta ütles, et kuule, Eesti televisioon tahab siia saada oma korrespondenti. Et Moskvasse ilmub selline lahe tüüp nagu Krister Paris, tal on vaja operaatorit. Äkki sinust saab operaator? Ma ütlesin, et ma ei oska, ma pole kunagi kaamerat käes hoidnud. Aga Piirsalu võtab asja suvaliselt, ajab mingit oma jura, et no kuule, nad õpetavad sulle, mis seal ikka osata. Mind kutsutigi siis Eestisse ja tehti mingi kaamerakoolitus. Parima operaatori poolt, keda tean, Ivar Toodo.

No ja siis mulle anti suur kaamera, suur statiiv... ja palju muud kraami. Sellega ma jõudsin Moskvasse, siis laekus Krister, siis Kristeri abikaasa Manona. Ja siis me hakkasime midagi provotseerima.

(Naerukõhinaga.) Sealt Moskvast oli meil pilt ikka sitt ja me saime peksa iga kord. Peale igat AK-d kirjutas senine kaameramees Tauno Peits ja hakkas meid viisakalt sõimama, et mis see plaan oli ja mis see pilt oli. Nii ei tehta ja nii ei tehta ja fookus oli paigast ära... Kõik pildid olid udused. Ühesõnaga, sitt operaatoritöö. See võttis tegelikult umbes viis aastat, et enam-vähem õppida, kuidas filmida. Et kogu sellest pasast, mis ma teen, saaks ikka midagi monteerida.

JKR: Sa pidid ukraina keelt õppima, kuna sinu abikaasa sugulased ütlesid, et tibla rääkigu ukraina keeles, kui tahab meiega rääkida.

AA: (Parandab.) Rääkigu ukraina keeles, kui tahab meie borši. Aastal 2016, pärast revolutsiooni, kui Venemaal juba hakati ukrainlasi sõimama fašistideks ja mis iganes, viisin oma poja Ukrainasse. Nikolai, kes on samuti Eesti kodanik, käis ja vaatas ja proovis rääkida. Ja siis ma küsisin, et näed, Putin kirjutas, et venelased ja ukrainlased on vennasrahvas, mis sa sellest arvad? Ta ütles, et ta ei tea, võib-olla me olemegi nendega vennasrahvas, ainult et see takistus on, et neil on ju teine keel! (Naerab.) Ikka siis võib-olla kasuvennad. Me ei saa ikka öelda, et see on üks ja sama rahvas.

JKR: Kas sa ise tahaksid minna Moskvasse tagasi? Sina, kes sa oled moskvalane.

AA: Mina tahaks küll minna Moskvasse tagasi. Aga arvestades hetkega, mil me sinuga räägime – ma olen Kiievis keldris ja jumal teab, mis seal Moskvas toimub. Ma ei usu, et mind Moskvasse tagasi lastakse. Mina tahaksin muidugi minna tagasi Moskvasse, sest eesti vaataja, telepildi tarbija seisukohast on Aleksejevist kõige rohkem tolku Moskvast. Mina tunnen inimesi Moskvas, mul on seal oma võrgustik. Selles punktis me oleme kõik nõus, nii mina kui ka minu ülemus ERR-ist kui ka enamus televaatajaid. Probleem on selles, et praegu on raske ette kujutada, kuidas sinna saada ja kuidas seal edasi elada. Venemaa võttis just vastu uue seaduse, mis karmistas kriminaalkoodeksit. Kui ma näiteks läheksin Moskvasse ja ütleksin Ukrainas toimuva kohta sõda, see on juba Vene seaduse rikkumine. Karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega. Tekib küsimus, kas tõesti tasub minna.

JKR: Nüüd on sul Eestis kodu ja vähe sellest, ka väike poeg.

AA: (Uhkelt.) See tõi mulle küll palju rõõmu. Et Triin, minu elukaaslane, ootab mind ja nüüd on meiega ka meie Kabatšok. Kelle riiginimi on Hans Anton Rohusaar. Kes on väga naljakas ja armas ja kellel on super ema. Ja ema sõnul on tal ka super isa.

Praegu, siin Ukrainas, ma muidugi mõtlen Ukraina peale ja oma lähedaste peale. Aga iga päev umbes hommikul kell 8–8.30 mul on väike paus, kui me kirjutame teineteisele või räägime ja see on vägev ja annab energiasüsti terveks päevaks.

Märksõnad
Tagasi üles