«Hirmus oli suvalisele inimesele minna midagi ütlema» – kas eestlased ei julge öelda ilusaid sõnu?

Et kedagi rõõmsaks teha, piisab teinekord vaid paarist heast sõnast. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kui palju on häid sõnu, mis jäävad erinevatel põhjustel ütlemata, kuigi need võiksid tuua killukese rõõmu kellegi halli argipäeva? 

Nii mõnigi kord märkame teise inimese juures midagi meeldivat, kuid jätame selle talle ütlemata. Ütlemata jätmise põhjuseks võib olla soovimatus teist häirida või kartus selle ees, mida teine inimene komplimendist ja selle tegijast arvab. 

Teatrikriitik ja ajakirjanik Keiu Virro kirjutab oma Facebookis:

«Hiljuti juhtus nii: olin kohvikus, rääkisin telefonis tööasju. Ligi astus üks naine. Ma arvan, et tal oli hästi kiire ja aega kõne lõppu oodata ei olnud. Naeratas ja ütles mulle mõned eriti ilusad sõnad. Jõudsin napilt kõne vahele «aitäh» sosistada, tema aga kadus. Mul oli rõõmu veel pikaks. Jäin mõtlema, et kõige toimuva kiuste või tõttu või sellest hoolimata tahaks ise ka julgemini häid asju öelda. Ka täiesti võõrastele, kui on põhjust. Sageli ei julge ja siis veel mingid vabandused.» 

Keiu jagab ka teist näidet: 

«Samal õhtul nägin üht meest, kes ilmselge kergendusega lipsu kaelast ära võttis. See kergendustunne oli nii nakatavalt vabastav, et oleksin tahtnud talle öelda: äge! Aga ei julgenud. Ühele teisele, kes järgmisel päeval tänaval seisis, klaas kohviga ja suur maasikas käes, jällegi julgesin. Pool rehkendust, eks!»

Sageli ei julgeta võõrale inimesele komplimenti teha, sest kardetakse teda häirida. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Miks siis on nii, et ei julge öelda? On see kartus heade sõnade ütlemise ees midagi sellist, mis on eestlastel justkui geenides – hoida pigem kõik asjad enda teada ja kui välja öeldagi, siis pigem midagi sellist, mis teeb muret ja mis on halvasti?

Keiu postitust kommenteeriv Sirli ütleb, et tegelikult ei pea pelgama võhivõõrastele komplimendi tegemist. «Seda on nii soe näha, kuis komplimendisaajatel, kes on algselt võib-olla kurvad ja töised, silmad särama löövad ja naeratatakse kohmetult. Aga võimalik, et neil on kogu päevaks hea tuju ja kui meenutavad seda, siis naeratavad,» ütleb Sirli. «Mida rohkem me komplimente teeme, seda enam naeratavaid nägusid ehk enda ümber näeme,» arvab Sirli.

 «Mida rohkem me komplimente teeme, seda enam naeratavaid nägusid ehk enda ümber näeme.»

Postitust kommenteerinud Annika kirjutab, et ka tema ütleb aeg-ajalt võõrastele midagi ilusat, kuid nii mõnigi kord on tal imelik tunne, kuna ta oma ütlemisega teise inimese rahulikku hetke häiris. «Aga ehk olen nende ütlemistega mõne inimese päeva rohkem särama löönud,» tõdeb Annika.  

Oma lugu jagab ka Rene, kes oli Iirimaal oma kassiga loomaarsti juures ning kuulis, mida rääkis üks vanem mees loomaarstile. «Mees seletas, et tema tagahoovis elab rebane. Ja kui tema tegi rebasest pilti, siis ta märkas, et loomal on silm haige ja vesine. Mees ütles: «Ma olen igale poole helistanud, aga keegi ei ole nõus seda looma kinni püüdma ja aitama.» Loomaarst tegi kõned ja organiseeriti keegi järgmiseks päevaks rebast püüdma ning kliinik lubas tema silmaga tegeleda. «Ükskõik, mis see maksab, ma maksan rõõmuga kinni,» ütles mees ja lahkus,» kirjutab Rene, kes oleks väga tahtnud meest tunnustada, kuid ei julgenud.  

«Tundus, et mis ma suvaline ikka seletan. Vaatasin maha. Uks läks kinni. Ja siis ma ei saanud – jätsin oma ekstra ehmunud kassi üksi ja jooksin tüübile järgi ning puristasin, et aitäh, aitäh, et te hoolite. Midagi sellist, ma ei mäletagi täpselt, aga hirmus oli. Hirmus oli suvalisele inimesele minna midagi ütlema,» avaldab Rene. 

Komplimentide head mõju tunnistavad ka teadlased. Väljaandes Harvard Business Review avaldatud artiklis tõdetakse, et komplimentide tegemine mõjub meeleolu tõstvalt ja aitab kaasa heaolule. See tähendab, et kasu saavad mõlemad osapooled – nii komplimendi tegijad kui ka komplimendi saajad. Kui peaaegu 90% inimestest usuvad, et nad peaksid komplimente tegema tihedamalt, siis nad siiski seda ei tee. Teadlaste sõnul hoiame me end sageli asjatult tagasi, sest me ei ole teadvustanud seda head mõju, mida meie positiivsed sõnumid teistele avaldavad.

Kuna inimese üks põhivajadusi on pälvida teistelt tunnustust, on siiraste komplimentide tegemine väga oluline. Seega tundub, et parem on oma kartusest võitu saada ja ilusad sõnad ikkagi ära öelda, kui need ütlemata jätta.