:format(webp)/nginx/o/2022/01/10/14301859t1h3960.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/21/12755818t1h972e.jpg)
Kirglik maailmarändur Kertu Jukkum on jõudnud tagasi kodumaale ning lubab ühismeediasse tehtud postituses, et kaks kuud tagasi alanud rännakust on tulemas palju põnevaid projekte.
Kesk-Ameerikast kodumaale naasnud Kertu Jukkum lubab kogetud seiklustest avaldada nii mõndagi põnevat
«Elumere lainetel,» alustab Jukkum oma Instagrami postitust imeilusa kaadriga, kus ujub läbipaistvas korallsinises vees.
Kaks kuud tagasi pakkis ta seljakoti ja lendas üheotsapiletiga tundmatusse Kesk-Ameerikasse. «Ma ei vaevanud pead ees ootavaga ega liiatigi muretsenud. Pigem soovisin kordki elus minna plaanita, elu usaldades,» märgib Kertu ja lisab, et sel viisil seigeldes jääb spontaansusele rohkem ruumi ja juhus võib juhatada paika, kus elab ehedus.
Kõik riigid polnud naise sõnul aga sugugi lihtsad külastada ja ammugi mitte rahus nauditavad. «Kõik teed ei viinud lemmikpaika,» tõdeb ta, kuid märgib, et see-eest oli iga jumala päev täis seiklusi, ootamatusi ja õppetunde. «Näis, nagu elasin mitut elu korraga ja see, mida kogesin nädala eest, oli kui kuid varem,» õhkab kirglik seikleja.
Tänaseks on Kertu õnnelikult koju tagasi jõudnud ning hing on tal elamustega toidetud. «Palju tänulikkust, ennekõike selle eest, mis mul olemas on. Tänulik, et teel sedavõrd hästi hoitud olin!»
Viimaks lubab naine, et kogetud seiklustest on tal plaanis teha nii mõndagi põnevat. «Jah, raamat tuleb. Saade tuleb,» märgib ta.
«Olen näinud paradiisi!»
Oma seiklustest jagab Kertu lummavaid kaadreid ei kusagil mujal kui enda Instagrami kontol.
«Ma olen näinud paradiisi!» õhkas ta umbes nädalapäevad tagasi ja lisas, et selles paigas on midagi veel enamat. «On vähe paiku, kuhu ma tingimata naasta soovin. See maagiline saar on üks neist,» avaldas ta ning ütles, et järgmisel korral saabub ta paradiiside paradiisi koos kaksikõega.
Viimati ilmus Kertu sulest raamat «Ma naeran, et ma nutan», mis jutustab autori sõnul leinast ja teekonnast iseendani.
«Maailm me ümber ei olnud enam endine ja mina olin jõudnud oma eluga nullpunkti, kui otsustasin üheotsapiletiga tundmatusse rännata,» märgib Kertu, viidates sellele, et 800-kilomeetrisele ja ebatavaliselt tühjale palverännuteele mööda Hispaania põhjarannikut ääristavaid mägesid ja üksildasi külasid ärgitas teda 2020. aasta sügisel minema armastatud vanaema surm.
«Raskel rajal olid saatjaks hingevalu ja katsumused, mis sunnivad eelnenud elule tagasi vaatama ja olulise üle mõtisklema. Iseendaga koos olles leidsin ootamatult, et kõik, mida parasjagu otsisin, on alati minuga kaasas olnud.»