Hoiatus!

Pilt on illustreeriv. Foto: Reuters / Scanpix

«Veronika hakkas karjuma ja ta käed värisesid, nii et ma üritasin teda rahustada. Ta tuli autost välja ja ma läksin järgi,» kirjeldab Ukraina pereema Veronika Kovalenko hetke, mil ta nägi oma tütart viimast korda elusana, vahendab BBC.

Üheksa päeva pärast sõja algamist Ukrainas otsustasid Viktoria ja tema abikaasa Petro lõpuks riigi põhjaosas asuvast Tšernihivist põgeneda. Nad tahtsid tagada oma laste turvalisuse. 12-aastane Veronika oli Viktoria tütar esimesest abielust. Tema teine tütar Varvara on vaid aastane.

Nad haarasid kaasa kõik, mida vajasid, ja sõitsid kodust minema. Lahkudes linna äärest Jahidne küla lähedale lõuna poole blokeerisid teel olevad kivid nende tee. Petro tõmbas kõrvale, ronis välja ja hakkas neid teelt ära tassima.

Sekundid hiljem avati nende auto pihta tuli. «Toimus plahvatus või mingid lasud, mis lukustas mu kõrvad. Tagumine tuuleklaas purunes. Abikaasa karjus: «Autost välja!»» kirjeldab Viktoria.

«Mu vanem tütar Veronika hakkas nutma, sest lendav klaasikild lõikas mu nägu ja verd jooksis,» räägib Viktoria. «Veronika hakkas karjuma ja ta käed värisesid, nii et ma üritasin teda rahustada. Ta tuli autost välja ja ma läksin järgi. Välja tulles nägin, et ta kukkus. Kui lõpuks teda nägin, oli ta pea kadunud. Ta kaelast tuli verd nagu purskkaevust.»

Auto oli saanud löögi Vene mürsult ja lahvatas leekidesse. «Püüdsin jääda rahulikuks, hoidsin oma pisitütre käest, sest mul oli vaja ta ohutusse kohta viia.» Ta ei näinud Petrot enam, kuid mehe vaikimine ütles Viktoriale, et ka abikaasa on surnud. Ta jooksis põleva auto juurest ära ja püüdis järgmise ööpäeva vaid meeleheitlikult ellu jääda.

24 päeva vangistuses

Viktoria ja tema beebi Varvara leidsid peavarju ühes teel pargitud autos, kuid siis algas tulistamine uuesti. Ta jooksis väikese hoone juurde, mida olid varem kasutanud sõdurid. Sinna peitu pugedes lülitas ta telefoni aku säästmiseks välja ja mõtles, kuidas saaks end ja tütart kaitsta.

Järgmisel päeval leidsid patrullivad Vene väed Viktoria koos lapsega üles. Nad viidi Jahidne kooli ja neid hoiti keldris vangistuses. Ema ja laps veetsid seal järgmised 24 päeva kohutavates tingimustes. Viktoria nägi, kuidas inimesed tema ümber surevad, saamata vajalikku arstiabi.

Viktoria sõnul oli keldris 40 inimest ning kellelgi polnud ruumi liikuda või kõndida. Valgust polnud, mistõttu kasutati küünlaid ja sigaretisüütajaid. Seal oli tolmune ja palav ning Viktoria sõnul oli inimestel raske hingata. Enamasti ei tohtinud keegi välja minna, isegi mitte tualetti, vaid nad pidid kasutama selleks ämbreid.

«Liikumise vähesus tegi inimesed haigeks, istuti toolidel, magati toolidel. Nende veenid olid näha ning need hakkasid verd jooksma, nii et tegime sidemeid,» meenutab Viktoria.

Just sellistes tingimustes pidi Viktoria oma mehe ja vanema tütre jõhkrat kaotust vaimselt läbi elama. Ta ütles, et jäi nii rahulikuks ja sihikindlaks, kui suutis, suunates kogu energia ainsa lapse elu päästmisele.

Nüüd on Viktoria ja Varvara suhteliselt turvalises Lvivis Ukraina lääneosas. Viktoria on juba kohtunud esimest korda psühholoogiga. «Kui olen inimestega koos, kui ma midagi teen ja suhtlen, siis unustan juhtunu ära. Üksi olles olen aga eksinud.»

"As I got out my daughter fell, and then I looked and her head was gone. She was bleeding from her neck, like a fountain". Viktoria recounts the devastating moment her daughter and husband were killed in #UkraineWar. For @bbcnews with @zeynep_erdim, @rich_peach and James White. pic.twitter.com/7xt7eIAg7I

— Anna Foster (@annaefoster) April 9, 2022