Pea aasta telgiga metsas elanud eestlane: üksiolemine annab lõpuks ikka tunda

Pea aasta telgiga metsas elanud rändur Artur Vorontsov. Foto: ERR

«Stabiilsus hakkab juba vajadusena tunduma küll. Üksiolemine annab lõpuks ikka tunda,» räägib saates «Hommik Anuga» rändur Artur Vorontsov, kes on elanud juba pea aasta telgiga metsas ning teeninud raha tööampsudega.

«Rändan jätkuvalt ringi. Hetkel olen püsinud kaks nädalat ühe koha peal. Muidu ikka seiklen ringi. Üldiselt üritan leida töö, kus on võimalik ka viibida. Praegu metsas ei ole võimalik olla.» Kui ilmad oleks soojemad, elaks Vorontsov taas metsas telgis.

Rääkides, miks ta sellist elu elab, tõdes mees, et olukord viis ta sinnani. «Tulin välismaalt suure ringiga. See oli otsus, et kui Eesti tagasi jõuan, siis saagu mis saab, aga enne ma metsast välja ei tule, kui elu korras on.»

Enne seda elas Vorontsov enda sõnul täiesti tavalist normaalse inimese elu. Siis aga lahkus siitilmast tema ema ning nädal hiljem ka tema sõber. See oligi tema sõnul suurimaks tõukeks. «Sisemine lein jäi küllap elamata.»

«Proovisid seda alla suruda. Ma ei leidnud sellele abi. Kindlasti oleks pidanud abi otsima. Üksinda läbi elamine või kannatamine, pole võimalik omaette nohistades läbi seedida,» tõdeb ta.

Vorontsovil purunesid kõik suhted ning ta suundus välismaale. «Reaalsus oli tol ajal väljakannatamatu. Matsin end sõna otseses mõttes töösse, kasutasin meelemürke ja kõikvõimalikke versioone sellest. Minu jaoks oli see viis, kuidas ärevust maandada.»

Eestisse tulles polnud tal ei raha ega tööd, ainult üheotsapilet kodumaale. «See oli metsasolemisele loomulik tagajärg.» Kuna mees oli kõik sillad elus põletanud, tuli tal hakata elu uuesti otsast peale üles ehitama.

Selliselt on ta elanud praeguseks umbes aasta. «Stabiilsus hakkab juba vajadusena tunduma küll. Üksiolemine annab lõpuks ikka tunda.» Tulevikule mõeldes ongi tema sõnul üks tähtsamaid märksõnu stabiilsus.

Vaata täispikka intervjuud videost!