ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Legendaarne Pink Floyd kogunes Ukraina toetuseks. Aga kas sellest piisab?

Vene agressiooni ja Ukraina kaitsesõja kaevikud jooksevad sügavalt ka läbi kultuuri. Hämmastavalt paljud artistid nagu näiteks ripsmeid lõksutav Filja Kirkorov on avalikud putinistid. Ent maailmaklassikud kipuvad hoidma kindlalt Ukraina poole. Äsja paiskas maailma üks enimmüüdud bände Pink Floyd netiavarustele oma Ukrainat toetava loo "Hey hey rise up", kirjutab Juku-Kalle Raid. Seda hämmastavam on, et Floydi fännidest lääne poliitikud käituvad nagu nihelevad argpüksid.

Asjal on eellugu: bändi Boombox ukrainlasest liider Andrõi Hlõvnjuk katkestas sõja algul oma USA tuuri, naasis kodumaale ning läks rindele Ukrainat kaitsma. Tema Kiievi purustatud tänavail lauldud laul levis kiirelt üle maailma.

Eile laadis Pink Floyd üles oma panuse Ukraina toetuseks: laulu "Hey hey rise up", mis on vähem kui ööpäevaga kogunud 3 miljonit vaatamist.

Pink Floyd ilmselt tutvustamist ei vaja, bänd püsib kindlalt vähemalt maailma viie enim plaate müünud koosluse hulgas. 1965. aastal kokku tulnud grupp oli hämmastavalt monoliitne: 1968 lahkus bändi asutaja Syd Barrett, 1980ndate esimesel poolel Roger Waters, keda teised liikmed süüdistasid ansambli "kaaperdamises". Waters on vasakvaadetega, kes harrastab igaks juhuks kõiki riigijuhte "gängsteiteks" nimetada, eriti USA omi. Ülejäänud Floyd selliseid napakaid avaldusi iial teinud pole.

Pink Floyd'i logo. Foto: Pink Floyd

Veel: mõned aastad tagasi suri klahvpillimängija Richard Wright. Nii on Floydi nelikust hetkel toimivana koos David Gilmour ja Nick Mason. Tõsi, mõlemad on teatanud, et Pink Floydi enam ei eksisteeri, ent Ukraina sõda muutis asjaolusid siingi.

Eile laadis Pink Floyd üles oma panuse Ukraina toetuseks: laulu "Hey hey rise up", mis on vähem kui ööpäevaga kogunud 3 miljonit vaatamist. Tegu on Floydi lähenemisega Andrõi Hlõvnjuki kuulsale loole. Ja Pink Floydi esimese salvestusega üle 28 aasta.

Pink Floyd on läbi ajaloo tuntud kui erakodse sotsiaalse närviga grupp, niisiis mõnes mõttes oodatav. Siinjuhul on kindlasti kuulsaim 1979. aasta plaat "The Wall", mis kõneleb igauguse totalitarismi vastu ühiskonnas.

Kui nüüd mõelda, et Pink Floyd ühendab maailmas miljoneid muidu eriarvamusel olevaid inimesi ning kujutab endast XX sajandi kultuuri absoluutset raudvara, omandab nende sõnum hoopis teise tähenduse.

Jääb üle ainult imestada, kuidas see lääne poliitikute põlvkond, kes on Floydi läbi aastakümnete fännanud, ei söanda sigjooneliselt Venemaa vastu astuda.

Mis aga hämmastab, on hoopis muu: kui Pink Floyd, klassikud isiklikult, on otsustanud sõdida Ukraina poolel, jääb üle ainult imestada, kuidas see lääne poliitikute põlvkond, kes on Floydi läbi aastakümnete fännanud (Floydi mainitakse intervjuudes kui lemmikmuusikat alatihti) on sedavõrd munadeta, et ei söanda mitte kuidagi sirgjooneliselt Venemaa massimõrvadele ja agressioonile vastu astuda.

Pink Floydi samm tõstab võitlusvõimet ja tuju, selge see, ehk annab usku ja lootust juurde, aga ainult kultuurist siin sõjas ei piisa, olgu see kuitahes klassikaline. Selle asemel, et kuulata Floydi lugu "Another brick in the wall" ja sellega kaasa õõtsuda, võiks lõpetada käitumise, mis meenutab üksiku tellise käitumist telliskiviseinas – tagasihoidlikku häbelikku vaikust.

Niisiis veelkord: enne kui Venemaad pole suudetud isoleerida rahvusvahelistest rahavoogudest ja majandusest, seni kuni Ukrainale tõhusat relvaabi ei osutata, on sõda väga raske lõpetada. Isegi sel juhul, kui Lennon üles ärkaks ja samuti mõne ukraina laulu laulaks.

Laul siin: