/nginx/o/2022/04/04/14463704t1h2366.jpg)
Vene saatkond väidab täiesti ootuspäraselt, et Venemaa ei tea Butšas toime pandud massimõrvast midagi. Sellistel puhkudel on Venemaa alati paugu otsas, kui puu käib, ütleb Juku-Kalle Raid. Aga praegu on vaja kiiremas korras Putin sõjakurjategijaks kuulutada. Lääne lollimängimine enam ei aita.
Nagu ilmselt kõik teavad, leiti Vene vägede taandumisel Butša väikelinnast sadu mõrvatud tsiviilisikuid. Räägitud on 400 inimesest, ent ilmselt ei saa me tõelist numbrit kunagi teada. Venemaa väidab, et nemad ei tea asjast mitte midagi, et kui venelased taandusid, olid Butša tänavad puhtad kui prillikivid. Tavaline jutt.
Fakt aga jääb faktiks. See asi, mida Butšas näeme, ei ole kindlasti esimene ega viimane taoline juhtum selles sõjas. Me ei tea, mis ilmneb venelaste edasisel taandumisel. Ja ajalugu näitab, et kindlasti ilmneb. Ning praegu on lihtsalt õudne vaadata, kuidas lääs Venemaad «hukka mõistab». See on kõige ehtsam lollimängimine. Sõjakuritegusid ja genotsiidi peab karistama, mitte jahuma ja arutama, et mida nüüd edasi ette võtta.
Tapa imikud
Pilk ajalukku toob esile Venemaa stampkäitumise. Kuna teises maailmasõjas mängiti võitjate poolel, jäid kõikvõimalikud metsikused karistamata; neist vaadati mööda ja tehti nägu, et pole olnud. Ehkki – oi kuidas oli! Teame seda ju Eestistki. Vere lõhn ajab niigi hullud täiesti pööraseks, on kirjutanud Rudyard Kipling isegi lasteraamatus. «Mowglit» pean silmas. Ning mingil sõjahetkel kipub Venemaa alati eirama kõiki inimlikke arusaamasid.
Ning praegu on lihtsalt õudne vaadata, kuidas lääs Venemaad «hukka mõistab». See on kõige ehtsam lollimängimine.
Ilja Ehrenburg kirjutas 1920. aastal suurepärase raamatu «Julio Jurenito» (avaldatud ka eesti keeles), mis on allegooriline, filosoofiline ning huumoriküllane teos. Ümber jutustama ei hakka, aga siin pannakse laheda kiiksuga paika maailma suuremate rahvaste iseloomud. Näiteks ameeriklane mr Cool teeb alati nelja asja korraga ja karjub: «Hallo! Siin mr Cool! Esitage arve», aga venelane tahab kõigile (soovitavalt rongis) tingimata oma elulugu jutustada. Elulugu on muidugi saba ja sarvedeta, ilma igasuguse tähenduseta ja kohutavalt traagiline – venelast ei mõista keegi. Venelane on ennast ise igikestvasse opositsiooni määranud, teisiti ta ei oskagi. Ainult vastandumine muu maailmaga tuleb kõne alla.
Seesama Ilja Ehrenburg aga oli vähem kui 20 aastat hiljem juba ennastsalgav Stalini lakei ajakirjandus- ja kirjandusmaastikul. Näiteks kirjutas ta ajalehe Pravda juhtkirju. Ja üks nendest annab konkreetseid juhiseid, kuidas tappa tuleb iga sakslane, ka kõige väiksem laps, sest muidu ei kao see ussisugu kuhugi.
Tsiteerin Ehrenburgi: «Tapke nad! Saksamaal pole keegi süütu. Ei elav ega alles sündimata. Järgige seltsimees Stalini sõnu ja purustage fašistlik koletis tema enda koopas. Murdke saksa naiste rassiuhkus! Võtke nad seaduslikuks sõjasaagiks! Võiduka Punaarmee vahvad sõdurid, tapke nad!»
Lääne lausloll naiivsus ei aita. See koletis on puurist väljas ning siin saab teda uuesti puuri ajada vaid jõudu kasutades.
Täpselt sama mudeli järgi käitub Punn Mutini Venemaa: Kremlil on alati õigus. Ja kui me isegi oma rahvast eriti ei hooli, siis on ju täiesti loogiline, et kõik teised rahvad ei tähenda üldse mitte midagi. Neid võib kohelda kama kaks kuidas. Piinata, tappa, teha mis pähe tuleb. Nad lihtsalt ei ole inimesed.
Koletis on puurist väljas
Praegu on aga Punn Mutin läinud tõsiselt liiale ning kui teda kohe pidurdama ei asuta, siis muutub olukord ainult halvemaks. See on kindel. Lääne lausloll naiivsus ei aita. See koletis on puurist väljas ning siin saab teda uuesti puuri ajada vaid jõudu kasutades.
Praegu peab aga Butša sündmustele mõeldes kuulutama Punn Mutini, Venemaa välisministri ja ilmselt kogu ülejäänud juhtkonna ühemõtteliselt sõjakurjategijateks. Siin ei saa olla mööndusi. Sõjakuriteod ei tunne rahvusvahelise õiguse järgi riigipiire, nii tuleb hakata lihtsalt vahistamiskäskusid väljastama. Seda saab teha ka Eesti. Sõjaroimar tuleb kinni võtta ja tema üle kohut pidada.
Niisiis peame tuginema rahvusvahelisele õigusele ja Venemaa lõpuks ometi agressoriks kuulutama. Omal ajal asutati eritribunal Jugoslaavia sõjakuritegude uurimiseks, seda tuleks korrata ka Venemaa jätkuvate sigaduste puhul. Mõrvad ei alanud ju Butša linnas: meenutame Moskva kortermajade õhkulaskmist 1999, et leida ettekääne teise Tšetšeenia sõja alustamiseks, Gruusia ründamist, Krimmi, Ida-Ukrainat jne.
Macron või ka keegi muu ei pea pidevalt helistama sõjakurjategijale, et uurida, mis tujus too on, vaid sõjakurjategijaga tulebki käituda kui sõjakurjategijaga.
Kiiev esitas kaebuse Venemaa vastu Haagi kohtusse. Ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör teatas, et Ukraina pinnal toimepandud kuriteod langevad tema kohtu jurisdiktsiooni alla.
Kogu Venemaa varade külmutamine
Teiseks: lisaks Putini sõjakurjategijaks kuulutamisele peab külmutama kohe kõik läänes asuvad Venemaa rahad ning kasutama neid Ukraina üles ehitamiseks. Need on vaid paar esimest asja, ent alguse saab kõik ikkagi nii: Venemaa on agressor, Putin on sõjakurjategija. Macron või ka keegi muu ei pea pidevalt helistama sõjakurjategijale, et uurida, mis tujus too on, vaid sõjakurjategijaga tulebki käituda kui sõjakurjategijaga.
Niikaua aga: toetame Ukrainat! Särke, mille eest ostetakse ukrainlastele sõjatehnikat (näiteks öövaatlusseadmeid), saad osta SIIT! Sest see asi pole veel kaugeltki läbi.
