Vene saatkond väidab täiesti ootuspäraselt, et Venemaa ei tea Butšas toime pandud massimõrvast midagi. Sellistel puhkudel on Venemaa alati paugu otsas, kui puu käib, ütleb Juku-Kalle Raid. Aga praegu on vaja kiiremas korras Putin sõjakurjategijaks kuulutada. Lääne lollimängimine enam ei aita.
Nagu ilmselt kõik teavad, leiti Vene vägede taandumisel Butša väikelinnast sadu mõrvatud tsiviilisikuid. Räägitud on 400 inimesest, ent ilmselt ei saa me tõelist numbrit kunagi teada. Venemaa väidab, et nemad ei tea asjast mitte midagi, et kui venelased taandusid, olid Butša tänavad puhtad kui prillikivid. Tavaline jutt.
Fakt aga jääb faktiks. See asi, mida Butšas näeme, ei ole kindlasti esimene ega viimane taoline juhtum selles sõjas. Me ei tea, mis ilmneb venelaste edasisel taandumisel. Ja ajalugu näitab, et kindlasti ilmneb. Ning praegu on lihtsalt õudne vaadata, kuidas lääs Venemaad «hukka mõistab». See on kõige ehtsam lollimängimine. Sõjakuritegusid ja genotsiidi peab karistama, mitte jahuma ja arutama, et mida nüüd edasi ette võtta.
Tapa imikud
Pilk ajalukku toob esile Venemaa stampkäitumise. Kuna teises maailmasõjas mängiti võitjate poolel, jäid kõikvõimalikud metsikused karistamata; neist vaadati mööda ja tehti nägu, et pole olnud. Ehkki – oi kuidas oli! Teame seda ju Eestistki. Vere lõhn ajab niigi hullud täiesti pööraseks, on kirjutanud Rudyard Kipling isegi lasteraamatus. «Mowglit» pean silmas. Ning mingil sõjahetkel kipub Venemaa alati eirama kõiki inimlikke arusaamasid.
Ning praegu on lihtsalt õudne vaadata, kuidas lääs Venemaad «hukka mõistab». See on kõige ehtsam lollimängimine.
Ilja Ehrenburg kirjutas 1920. aastal suurepärase raamatu «Julio Jurenito» (avaldatud ka eesti keeles), mis on allegooriline, filosoofiline ning huumoriküllane teos. Ümber jutustama ei hakka, aga siin pannakse laheda kiiksuga paika maailma suuremate rahvaste iseloomud. Näiteks ameeriklane mr Cool teeb alati nelja asja korraga ja karjub: «Hallo! Siin mr Cool! Esitage arve», aga venelane tahab kõigile (soovitavalt rongis) tingimata oma elulugu jutustada. Elulugu on muidugi saba ja sarvedeta, ilma igasuguse tähenduseta ja kohutavalt traagiline – venelast ei mõista keegi. Venelane on ennast ise igikestvasse opositsiooni määranud, teisiti ta ei oskagi. Ainult vastandumine muu maailmaga tuleb kõne alla.