Pagulasi abistav eestlanna: kui küsin, kuidas suudate andestada oma õele, siis vastavad nad, et ei suudagi
/nginx/o/2021/11/03/14180596t1h5329.jpg)
2. aprill 2022, 15:30
/nginx/o/2022/03/22/14441019t1h3aa3.jpg)
Ukraina sõjapõgenikel vabatahtlikuna abis käiv Mari-Liis Kajari jagab oma Facebookis mõtlemapanevat postitust valust, mida sõda naistele põhjustab.
Sõda toob kaasa palju murtud südameid ja hävitatud elusid. Kannatada saavad tsiviilisikud, kellest paljud on sunnitud oma kodumaalt põgenema. Ukrainast on sõja tõttu põgenenud juba üle kolme miljoni inimese ning arvatakse, et see arv võib veel mõne miljoni võrra kasvada.
Politsei- ja piirivalveameti andmetel on Eesti 27. veebruarist 31. märtsini vastu võtnud 25 720 Ukraina kodanikku ja nende pereliiget, neist 8074 saabumise Eestisse on koordineerinud Eesti Pagulasabi. Paljud Ukrainast põgenenud naised ja lapsed on majutatud siinsetesse hotellidesse. Pagulastega tegelemisel aitavad vabatahtlikud, kes oma vabast ajast ja tahtest soovivad põgenikele toeks olla.
Ühe vabatahtliku mõtisklus
«Ma pole tükk aega nii südamest nutnud,» kirjutab põgenikke abistav Mari-Liis Kajari oma Facebooki seinal. «Kui tühised on me argimured naiste murede kõrval, kes saavad kodumaalt igapäevaselt uudiseid järjekordsetest hukkunud lähedastest. Naised, kes olid kaheksa päeva teel koos kassi ja koeraga. Naised, kes olid teel koos haige mehe ja invaliidist lapsega. Naised, kelle näod tõmbuvad valugrimassi, kui nad mainivad, et on kaotanud kontakti oma poegadega,» ütleb Mari-Liis, kes käib vabatahtlikuna sõjapõgenikel abis Promenaadi hotellis.
«Naised, kes jätsid peaaegu kõik, mis neile kallis ja armas ning täna nuusutavad nutta nuuksudes öösiti Eestimaa võõrast patja. Nad on üksikud ja hädas, aga nad saavad hakkama.»
«Mu süda keerab valust kaheksasse, kui näen üht vanamammit, kes peale pikka ja masendavat teekonda istub veel koroona tõttu kümme päeva karantiinis ning õhtupimeduses oma toast vaikselt, mask ees, välja hiilib. Ta vaatab mind alandlikult ja palub, et kas ta võib natukene väljas jalutada, et värsket õhku hingata.»
«Ma püüan mõista, mis toimub naistega, kes lähevad paanikasse, kui kuulevad lennuki müra. Aru saada neist, kes väidavad, et inimesed ei suuda ette kujutada jubedust, mida nägid nende silmad. Helded hinged, kelle südameis on veel säilinud piisavalt headust ja silmis nägemiseks ilu, et öelda mulle, muretule, ilusaid sõnu.»
«Kas pole mitte imelised need naised? Kaunitarid, kes naeratavad unistavalt, kui räägivad, et nende maal kasvavad virsikud, viinamarjad, arbuusid ja et tulbid olid juba kümne sentimeetri pikkused, kui nad lahkusid. Lihtsad emad, kes ootavad mind külla, kui nad koju tagasi saavad. Kes nutavad, kui räägivad, et Moskvas elav õde ei usu neid, vaid kohalikku meediat. Kui küsin, et kuidas te suudate andestada oma õele, siis tuleb vastus: «Mitte kunagi ei suuda!»»