Kui üks «Surematu polgu» liidritest ütleb, et kavatseb 9. mai marsi ära jätta, siis kaks ülejäänud liidrit sellega ei nõustu ja kipuvad tänavatele. See, et vene mundrites, lippudes z-tähistatult ja koloraadomardika lintides marss tooks kaasa jubeda jama, on selge, kirjutab Juku-Kalle Raid. Aga politsei vaikib nagu publik draamateatris.
Kui «Surematuks polguks» kutsutud ilmselgelt Putini-meelne kamp peaks 9. mail kõigest hoolimata mööda Tallinna linna pronkssõduri juurde marssima, on kokkupõrked sinna sisse kirjutatud. Reageerima peaks kohe ja viivitamatult.
Ainus töövõit
«Surematu polk» on Vene riigi poolt algatatud (või vähemalt tugevalt toetatud organisatsioon), mille ülesanne on hoida elavana «mälestust suurest isamaasõjast». Ükskõik kui kaua sellest ka möödas ei oleks, hoolitseb polk, et mitte kellelgi ei läheks meelest hetk, mil suur Venemaa hukule määratud Euroopa – aga miks mitte ka kogu maailma! – natsismi ja fašismi küüsist päästis.
Mundrid aetakse selga isegi tittedele, kes vaevu kargu alla saavad, kõikidest teistest rääkimata. Sõnum on üks: Venemaad tuleb kohelda eriliselt.
Mundrid aetakse selga isegi tittedele, kes vaevu kargu alla saavad, kõikidest teistest rääkimata. Sõnum on üks: Venemaa teeneid tuleb tunnustada kui erilisi, Venemaad tuleb seetõttu kohelda eriliselt ning tulla talle kõikvõimalikes küsimustes vastu. Sest ilma Venemaata poleks ju teisi riike, ütleb see loogika.
Siinkohal meenub, kuidas Hardo Aasmäe kunagi Tallinnast punapuuslikke eemaldas ja toonase garnisoni ülema Beloviga vestles. Belov ütles: «Lenini ja kõik muu võite ära koristada, aga pronkssõdurit puudutamist ma teile lubada ei saa. Esiteks asub see minu akna all ja teiseks on Nõukogude Liidu ainus töövõit tulemus II maalimasõjas. Rohkem meil neid ei ole. Kui ära läheme, tehke, mis tahate!»