ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: lugu Mihhail Kõlvarti tagakiusatud (vene)lastest

Kui Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart teatas, et meie venekeelsed inimesed tunnevad ennast solvatuna, kuna põgenikele pööratakse võrreldes nendega «liiga palju positiivset tähelepanu», jahmatas see täie õigusega suurt osa Eesti kodanikest. Mis mõttes? Kas Eesti riik pommitab siinsete venekeelsete inimeste kodusid, kas meie sõdurid tapavad ja vägistavad neid? Kõlvarti jutt on auklik ning lõhnab nagu mingi väga halb juust.

Keskerakonnale on üldiselt kombeks, et armastatud liider käitub nagu kallis isakäsi – silitab päid, vajadusel annab peksa, hoolitseb ja poputab või karistab karmilt oma lapsi. Vastutasuks pole vaja muud, kui mõtlemine välja lülitada ja suurt juhti tingimusteta armastada. Selle stiili näppas ilmselgelt Vene poliitikast juba Edgar Savisaar, aga sihuke isakese patroneeriv hoiak on omane ka Mihhail Kõlvartile.

Solvatud venelased?

Just äsja saime me Tallinna linnapea käest teada, et Eesti venekeelsed inimesed võivad solvuda, kuna põgenikele pööratakse liiga palju tähelepanu. No kurat. Kas Kõlvarti arust on tema valijate näol tegemist lollivõitu kolmeaastastega? Kas see on lasteaed, kus «paha» või «tugevam» ukraina põgenik «nõrgemalt» ja «allasurutud» venelaselt plastmassist kastiauto või ilusa mängutanki ära võtab?

Kas see on lasteaed, kus tugevam nõrgemalt plastmassist kastiauto või ilusa mängutanki ära võtab?

«Need inimesed pole kunagi kohanud nii palju positiivset tähelepanu ja head suhtumist, mida saavad täna sõjapõgenikud, vaatamata sellele, et nad on siin kaua elanud ja olnud riigile lojaalsed. Sellega seoses võib tekkida isegi teatav armukadeduse tunne,» pajatas Kõlvart ERR-i venekeelses veebisaates oma «tagakiusatud lastest».

Huvitav, kas Tallinna linnapea on pime, rumal, küüniline või vaatab ainult Vene Föderatsiooni uudistekanaleid?

Kõlvart arutles, et Eesti venekeelsed inimesed leiavad nüüd korraga, et ukrainlastele pakutakse liiga palju kõikvõimalikke soodustusi, rohkem kui kohalikele, ning see «võib põhjustada rahulolematust».

Huvitav, kas Tallinna linnapea on pime, rumal, küüniline või vaatab ainult Vene Föderatsiooni uudistekanaleid?

Mis mõttes meie venelased kannatavad? Hulluks olete läinud või?

Kuidas üldse saab külastada pead mõte, et põgenikke poputatakse? Lugupeetud linnapea, kas meie venelaste maju on pommitatud? Kas siis, kui nad haiglas või koolis viibivad, peavad nad kartma raketirünnakut? Kas te ei ole kuulnud, et Putin ründab Ukrainat kõige verisemal moel, kas te sõjakuritegudest midagi teate?

Need inimesed ei tulnud Ukrainast siia niisama heast peast, et kõikvõimalikke «toetusi» või «soodustusi» saada. Nad põgenesid Ukrainas ringiluusiva vene surma eest, mitte ei saabunud Eestisse vaba aega veetma nagu Türgi kuurordisse.

Lojaalsuse testimisest

Kõlvart mainib muidugi õigustatult, et siinsed venelased pole sõjas süüdi, aga lisab, et neid «testitakse pidevalt lojaalsuse suhtes».

Ma ei ole kordagi kuulnud Kõlvarti avaldust siinsetele venelastele mitte koguneda oma putinistliku natsisümboolikaga maikuus pronkssõduri juurde.

Vabandust väga, aga Eesti riigis peabki seda tänases olukorras tegema. Peaks rohkemgi. Iga päev saab politsei teateid mingitest «tagakiusatutest», kes on auto tagaaknale või majaseinale plätserdanud Z-märgi, mis näitab, et nad on Putiniga, mitte Ukraina või Eestiga.

Ning kuidas suhtuda neisse vene lastesse, no ikka «tagakiusatud venekeelsete» pisikestesse tütardesse-poegadesse, kes McDonald'si sööklas arutavad, palju ukrainlasi on juba mättasse löödud? See lugu ringles äsja sotsiaalmeedias. Mis alusel peakski praegu lojaalsust mitte testima või kohalikke venekeelseid sõjapõgenikest kõrgemale sättima?

Ma ei ole kordagi kuulnud Kõlvarti avaldust siinsetele venelastele mitte koguneda oma putinistliku natsisümboolikaga maikuus pronkssõduri juurde, mitte organiseerida mingeid surematu polgu marsse, mitte postitada sotsiaalmeedias põgenike kohta vägagi halvustavaid tekste.

«Tagakiusatud» pole Eesti kodanikudki

Muuseas, kui ERR käis Narvas inimestelt küsimas, kuidas nad suhtuvad Venemaa rünnakusse Ukraina vastu, siis selgus, et küllaltki okei on.

Kusjuures – need inimesed, kes nõuavad «võrdset kohtlemist», ei pruugi olla isegi Eesti kodanikud. Meil elab siin tuhandete kaupa Vene kodakondsusega ning hallide passidega inimesi, kes pole end mitte kunagi ega kuidagi soovinud Eesti kodanikuna määratleda. Ja nüüd on nad kannatajad, kes tunnevad, et tähelepanu põgenikele teeb neile liiga? Mis õigusi nad taga ajavad? See ei ole normaalne jutt.

Meil elab siin tuhandete kaupa Vene kodakondsusega ning hallide passidega inimesi, kes pole end mitte kunagi ega kuidagi soovinud Eesti kodanikuna määratleda.

Mul on palju Vene sõpru – selliseid, kes selle sõja pärast häbenevad, kuna paratamatult kipub see pleki jätma ka süütutele venelastele. (Nagu häbenesid paljud sakslased Hitleri tekitatud õuduste pärast, jah, tõsi küll, vähemus, aga neid leidus.)

Huvitav: need inimesed, kes ei vehi putinliku sümboolikaga, ei räägi sõnagi sellest, et põgenike aitamine neid solvab või armukadedaks teeb.

Kolmkümmend aastat on olnud aega hakata Eesti kodanikuks. Nii, et lisaks õigustele võtad ka kohustused. Aga sõjas kannatanute aitamine on kindlasti inimese kohustus. Hingekohustus. Kaastunne. Abivalmidus.

Solvumine nõukogude stiilis, et venelased peaks olema võrdsemad kui teised «vennasrahvad», on väärt ainult taunimist.

Ma tõesti loodan, et see ei ole arusaamiseks liiga raske pähkel.