N, 26.05.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kuidas maitseb venelaste kokkuklopsitud «hamburger»

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: kuidas maitseb venelaste kokkuklopsitud «hamburger»
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 3
Onu Vanja burksiketi logo
Onu Vanja burksiketi logo Foto: Internet

Seoses välisfirmade lahkumisega teatas Kremli kõneisik Peskov, et venelased oskavad ise kah kotletti kahe kukli vahele panna. Tegelikult on sellega nii, nagu vanas nõukogude naljas: ükskõik mida Venemaal ka tegema ei hakataks, ikka tuleb välja Kalašnikovi automaat. Juku-Kalle Raid uurib, kuidas läks venkudel esimene burgeritegu 1930ndatel aastatel.

Venemaal on iidsetest aegadest peetud au sees varastamise üllast kommet. Nii ei tule ise midagi välja mõelda, vaid võib mujalt «üle võtta», väheke kohandada ning rääkida omal maal «uutest saavutustest» ja «leiutistest». Nõukogude ajal koolis käinuna mäletan väga hästi, et sealse info kohaselt olid kõik tähtsamad vidinad maailmas venelaste leiutatud.

Tehniliste ideede vargusega kaasneb veel üks vargus: autoriõigust ja intellektuaalset omandit ei peeta millekski. Kõik on kollektiivne.

Kuidas Venemaa viineri sai

1930ndatel hakkas Nõukogude Liit sättima sisse ettevaatlikke suhteid USA-ga. Stalin saatis Ühendriikidesse mitmeid kõrgeid riigiametnikke, kes seal ringi luusisid ning proovisid äri ajada – Nõukogude Liitu osteti päris palju erinevaid tootmisliine. Suur osa neist puudutas toiduvalmistamise mehhaniseerimisele kaasaaitavat tehnikat. Nii näiteks püstitati esimene jäätise tootmise liin, aga ka viinerite valmistamise tsehh – mõlemad tehnoloogiad toodi USA-st.

USA-s ringi sõites vaimustus Mikojan ka kotletist kahe kukli vahel, mida kutsuti «hamburgeriks».

Nende ostude taga oli Stalini poolt läkitatud toitlustuse rahvakomissar Anastass Mikojan. Mikojan tundis ameeriklaste leiutiste vastu lausa nõrkust, vähemalt nii on väitnud tema kaasaegsed.

Vaimustus burgerist

USA-s ringi sõites vaimustus Mikojan ka kotletist kahe kukli vahel, mida kutsuti «hamburgeriks», ning ta kirjutas haaravalt, kuidas sihuke lihtne võileib suudaks kiiresti ja odavalt ära toita miljoneid töölisi. Nii toodigi 1930ndate lõpul nõukogudemaale hamburgerite masstootmisliin koos spetsialistidega, kes selle üles putitama ja tööle panema pidid.

Hamburgeriga läks, olgu etteruttavalt öeldud, nagu paljude muudegi läänest laenatud leiutistega: liine ei osatud korras hoida, keegi ei viitsinud neid õigel ajal õlitada ja isegi korralikult kasutama õppida. Sellised asjad töötasid reeglina mitmeid kordi alla oma võimsuse.

«Moskva kotlet»

Hamburgerid igal juhul tulid. Ent ehtvenelike mööndustega. Kõigepealt muidugi – sihukest võileiba ei sobinud otse loomulikult nimetada «läänepäraselt». Täpselt nagu nüüd, mil MacDonald'si «M» on keeratud külili, nii et moodustub vene «V» ja tekib logo uuele «ketile», mille nimeks Onu Vanja. Venelased panid oma burksile nimeks «kotlet Moskva moodi».

Kõigepealt kadus kukli vahelt tomat, siis salat ja seejärel hapukurk. Vähe sellest. Natukese aja pärast kadus ka ülemine kuklipool.

Kui tehasel Moskvas lint läbi lõigati, olid kukli vahel tõesti kotlet, salat, tomat ja hapukurk. Ent seda vaid esimestel nädalatel ja kuudel. Mõned USA saatkonna töötajad on oma mälestustes rääkinud, et kõigepealt kadus kukli vahelt tomat, siis salat ja seejärel hapukurk. Vähe sellest. Natukese aja pärast kadus ka ülemine kuklipool, nii et alles jäi tavaline saiakonts pihviga.

USA-st nõukogudemaale lühiajaliselt akrediteeritud ajakirjanik Thomas Ranchel proovis seda imetükki omaenda hammastega ning kirjutas 1938. aastal: «Salatist ega muust värskest ei ole mälestustki järel, üks kuklipool on samuti eemaldatud. Ja kotlet, värvilt rohekaspruun, maitseb nagu... Ma ei tea, kuidas ta maitseb, sest ma ei ole varem midagi nii pentsikut söönud. Liha see igal juhul olla ei saa!»

Veidi aja pärast kadusid «kotletid Moskva moodi» üldse ära, sest rikkis tootmisliine ei suutnud keegi parandada.

Hõrgutised holodomori ajal

Anastass Mikojan oli nõukogude rahva toitlustamisega tegelenud varemgi. Just tema hoolsa järelvalve all trükiti Ukraina suure näljahäda ajal (1932–34) ülimalt küüniline teos «Raamat maitsvast ja tervislikust toidust», mida on korduvalt avaldatud ka eesti keeles.

Tapvalt sadistlikul moel müüdi seda raamatut loomulikult ka Ukrainas, kus samal ajal nälgis surnuks miljoneid inimesi.

See raamat, kus suurpärased värvilised tahvlid kõikvõimalikest hõrgutistes panevad süljenäärmed tööle ja mida Vene riigialamad ei osanud uneski näha, pidi näljasele rahvale joonistama pildi nõukogude küllusest. Ja tapvalt sadistlikul moel müüdi seda raamatut loomulikult ka Ukrainas, kus samal ajal nälgis surnuks miljoneid inimesi.

Nagu ka nüüd. «Pole inimest, pole probleemi,» ütles selliste olukordade kohta Jossif Stalin ning täpselt samamoodi käitub ka tema usin ja andunud õpilane Vladimir Putin.

Tulles veel korra tagasi «Moskva kotleti juurde» – siis loodame, et Putinist tehakse Kiievis kiievi kotlet. Ukraina kaitsjate toetuseks saad osta «kiievi kotleti» T-särgi SIIT!

teeme Putinist kiievi kotleti!
teeme Putinist kiievi kotleti! Foto: Juku-Kalle Raid
Märksõnad
Tagasi üles