Eestis sündinud venelanna läks sõjapõgenikele appi: ülevoolava külalislahkuse poolest tuntud rahvus saab jätta kedagi koduta?

Buss, millega sõideti põgenikele abi. Foto: Erakogu

«Mina olen kasvanud vene kultuuriruumis. See õpetab, et ei ole olemas võõraid lapsi. Et nõrgemat peab kaitsma ja abivajajat aitama,» räägib kultuuriministri nõunik Katarina Budrik, kes käis abis Ukraina sõjapõgenikke Eestisse toomas. 

«Ma ei ole kunagi teinud saladust sellest, et ma olen Eesti kodakondsusega venelane. Русская. Minu jaoks on praegune sõda isiklik solvang; vaikus aga nõusolek kõigega,» kirjutab kultuuriministri nõunik Katarina Budrik ühismeedias.

Vabatahtlikuna kaasa tegev Budrik jagas Facebookis teekonda Ukraina-Poola piirile ja tagasi.

Koostöös Eesti Pagulasabi ning annetajate ja sõpruskonna abiga koguti üheskoos raha, et tellida buss, mis tooks Ukraina-Poola piirilt Medõkast sõjapõgenikke. «Neid inimesi, kelle linnad on segi pommitatud mehe otsusel, kes enda sõnul räägib vene rahvuse nimel. Minu rahvuse nimel,» sõnas naine.

«Karol ja mina läksime annetajate kinnimakstud bussiga kaasa, et olla reisi koordinaatorid reedel, 11. märtsil. Sõitsime 18 tundi ning tõime pagulaslaagrist ära 53 inimest: 26 last ning 27 täiskasvanut. Grupp vanusevahemikus 1 kuni 76. Naised, lapsed, pensionärid.» Väidetavalt täitus buss vaid mõne minutiga. 

«Mina olen kasvanud vene kultuuriruumis. See õpetab, et ei ole olemas võõraid lapsi. Et nõrgemat peab kaitsma ja abivajajat aitama. Et andja käsi ei jää kunagi tühjaks. Et tegema peab seda, mis on õige, ja tulgu mis tuleb. See on minu kultuur, mida ma ei näe ega taju piiri taga, putinismi varjus. Kas rahvus, kes oli alati tuntud oma ülevoolava külalislahkuse poolest, saab jätta kedagi koduta? Pereta? Eluta?» küsis ta Facebooki tehtud postituses.

Budrik jagas postituses ka paari valusat, ent liigutavat hetke bussisõidult.

«Väike poiss, alles kaks aastat vana, nägi midagi halba unes. Ärkas nuttes ning hakkas kutsuma isa: «Папа! Папа! Папа!» («Isa! Isa! Isa!» – toim.) Aga papa on rindel. Ei ole olemas võõraid lapsi, mind õpetati, ei ole. Ma sain pakkuda mänguasja, kommi, kõrrejooki, aga ma ei saanud võtta ära seda igatsust isa järgi. Sõda on koletise nägu. Ema surus poissi tugevamalt rinnale,» kirjutas Budrik.

«Mõned naised rääkisid, kui ilusaks nende linn oli ehitatud. Tervelt kaks loomaaeda! Ja uus linnaväljak lillepeenardega ning ilusate pinkidega. «Aga see on nüüd segi pommitatud,» meenus neile hetke pärast. Harkiv ei ole enam see, mis ta oli.»