:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180596t1h5329.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/08/18/14000751t1hef7e.jpg)
20. märtsil ETV eetris olnud «Hommik Anuga» saates olid külas Hendrik Sal-Saller ja tema poeg Sebastian Sal-Saller. Isa ja poeg rääkisid mõlemale südamelähedastest valdkondadest – muusikast ja jalgpallist.
Hendrik Sal-Salleri poeg räägib, kuidas sünnivad Smilersi hitid: isa paneb hommikust õhtuni toa ukse kinni ja teeb muusikat
Hendrik Sal-Salleri poeg Sebastian on isa suurim fänn. Talle meeldivad kõik isa lood, samuti uus lugu, mille Hendrik kirjutas Ivo Linnale. Kuidas lugude kirjutamine täpsemalt välja näeb?
«Loo kirjutamine algab sellest, et tuleb silmas pidada, kellele sa loo kirjutad,» ütleb Hendrik. Poeg Sebastian avaldab, et isa kirjutab muusikat nii, et uks on kinni. «Isa paneb hommikust õhtuni toa ukse kinni ja kirjutab. Nii mõned päevad. Oleneb, kui kiiresti läheb,» räägib poeg.
«Et mingi asja sisse minna, peab olema vaikus ja rahu. Mina nii ei saa, et ümberringi käib möll,» räägib Hendrik. «Mul on olnud üliägedaid lugusid, mille olen öösel teinud, kuid hommikul ei mäleta mitte midagi. Sellest on nii kahju,» tõdeb ansambli Smilers laulja ja kitarrist.
/nginx/o/2022/03/20/14436107t1h424f.jpg)
Hea hoog on sees
Järgmisel aastal 30. sünnipäeva tähistaval Smilersil läheb hästi. Aasta hiti konkursil saadi neljas koht ja muidugi hääletas isa poolt ka Sebastian. Kalender on samuti punane – mai, juuni, juuli, august on juba broneeritud. Kes soovib bändi esinema kutsuda, peab ootama sügiseni.
«Ajaga tuleb see, et pöörad rohkem tähelepanu kvaliteedile, mitte kvantiteedile,» ütleb Hendrik. «Peas on pidevalt mingid lood. Enda jaoks see latt tõuseb kogu aeg ja on sisemine heitlus, mida välja anda ja mida mitte,» räägib muusik.
«Smilers ei ole ainult mina. See on mitu teist tüüpi veel. Ja siis veel mitu, kes lavalt välja ei paista. Meil on tore kamp ja tänu neile ma teen neid asju,» avaldab Hendrik bändi edu kohta.
/nginx/o/2021/03/06/13666161t1ha3fd.jpg)
«Praegu on väga segased ajad olla meelelahutaja. Mul on väga keeruline panna ennast õigesse kohta, kuigi ma tean, mida ma teen ja milleks. Kui aga meie ümber valitseb kaos, siis minna lavale ja naeratada ja teha õhtust meelelahutusündmus – see on nii mõnigi kord keeruline. On selline sisemine vastuolu,» räägib Hendrik.
Jalgpall on üle kõige
14-aastane Sebastian on pool oma elust mänginud jalgpalli, kuid muusikaga tegeleb noormees ka. Mängib iga päev klaverit ja kord nädalas käib klaveritunnis. Isa sõnul mängib poeg klaverit palju paremini kui ta ise.
Kui Hendrik 14-aastane oli, tegi ta bändi Onu Remus and the Morning Tripper. Ka Sebastian tegi väiksena bände. «Kontsert oli tavaliselt kahes osas, kõik pidid istuma ja vaatama,» meenutab Hendrik aega, kui pojal oli trummikomplekt ja ta meelsasti trummi tagus. «Siis oli tunne, et tüüp läheb samasse auku, kus isa, aga eks näis, mis tulevik toob,» räägib muusik.
4–5 korda nädalas on Sebastianil jalgpallitrenn ja lisaks üks mäng pühapäeviti, mida ka isa vaatamas käib. Õnneks kuulub isa rahuliku publiku hulka. Sebastian räägib, et osa vanemaid juhendavad häälekalt mängu ajal oma last. «Ta ei ole sellist tüüpi õnneks,» rõõmustab poeg. Isa ütleb, et nemad räägivad pärast mängu.
Hendrik on suur jalgpallifänn, ennekõike tänu pojale. Mida on isaga kõige lahedam koos teha? «Jalkat vaadata ja eriti kohapeal. Kohapeale minnes on õige tunne,» ütleb Sebastian.
/nginx/o/2022/03/20/14436151t1hc00b.jpg)
Oluline on arutelu, mitte käsud
Hendrik räägib, et on pojaga väiksest peale asju arutanud, mitte käskudega reegleid paika pannud. «Pisikesest peale on ta olnud mõistlik tüüp,» ütleb muusik poja kohta.
«Vanasti mõtlesin nii, et kui laps kasvab suuremaks, siis on lihtsam. Kuid kui laps on suurem, siis mõtled läbi stsenaariume, mis võib tänapäeva maailmas noore inimesega juhtuda,» räägib Hendrik. «Olen end mitu korda tabanud mõttelt, et aitab küll, pole mõtet ennast kiusata. Läheb nagu läheb ja reguleerime siis, kui aeg on käes.»