Argo Aadli meenutab kolleeg Helene Vannarit: mul on hea meel, et ta suutis inimestele nii palju rõõmu pakkuda

EFTA 2017 parim teleseriaal «ENSV» (ERR). Fotol ees keskel Helene Vannari ja Argo Aadli. Foto: Ardo Kaljuvee / Kroonika

16. märtsi pärastlõunal vahendas ERRi kultuuriportaal, et meie hulgast on 73-aastasena lahkunud pikaaegne Tallinna Linnateatri näitlejanna, seriaalis «ENSV» mänginud Helene Vannari. Teda meenutab kolleeg Argo Aadli.

«See Helene, keda mina tundsin, oli väga lihtne ja väga tavaline inimene, aga eks igaüks oskab seda oma mätta otsast rääkida,» ütleb Elu24-le linnateatri näitleja, Helene Vannari kolleeg Argo Aadli.

«Kahtlemata oli Helene väga vaimukas ja üldiselt käis temaga alati mõni vemp kaasas. Samas väga jutukas ta ei olnud, pigem oli ta vaikne ja tagasihoidlik, aga kui ta midagi ütles, siis oli see midagi puändikat ja täpset, tehes seda väga lühidalt,» mõtiskleb Aadli kadunud kolleegi olemuse üle.

Ta suutis inimestele nii palju rõõmu teha

«Helene oli väga tore kolleeg ja väga tore partner,» jagub Aadlil vaid positiivseid sõnu. Ta lisab, et õnneks jõudis Helene Vannari oma pikkade teatriaastatega väga paljudele Eesti inimestele rõõmu pakkuda.

«Loomulikult jõudis ta väga palju ka telelavastustes mängida ja mul on hea meel, et tema annet on televisioonis nii palju jäädvustatud,» märgib Aadli, tundes heameelt sellegi üle, et Vannari niivõrd palju teha jõudis. 

Meenutus telesarja «ENSV» algusajast, fotol naabrimutt Aino Kessner ehk Helene Vannari. Foto: Ülo Josing / ERR

Viimast eredat mälestust kolleegist Aadlile kohe ei meenugi. «Ma ei teagi! Midagi nii erilist ei meenugi, peab mõtlema...» otsib ta sõnu.

«Aga mis teha, see on elu! Need on need hetked, kus tuleb olla õnnelik, et ta on olnud ja jõudnud inimestele nii palju rõõmu pakkuda,» arutleb Aadli. Esimese asjana tulebki tal Vannari puhul meelde just see, kui palju armastatud näitleja suutis inimestele oma rollide kaudu tuge pakkuda. «Ta tegi inimestele alati rõõmu, mis on elus üks tähtsamaid asju!» 

20. märtsil 1948 Kilingi-Nõmmel sündinud Helene Vannari lõpetas aastal 1966 Tartu 1. töölisnoorte keskkooli ja 1970. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri IV lennu.

Aastatel 1970–1974 töötas ta näitlejana Ugala teatris, alates 1976. aastast Tallinna Linnateatris.

Vannari mängis telelavastustes («Onu Tik-Taki seiklused», 1981), filmides («Rahu tänav», 1991; «Minu Leninid», 1997; «Meeletu», 2006; «Eestlanna Pariisis», 2012; «Kertu», 2013) ja teleseriaalides («Wikmani poisid», 1995; «ENSV», aastast 2010; «Saare sosinad», 2012–2013; «Mägede varjud», 2013–14).

1990. aastal pälvis ta Eesti teatriliidu naispeaosatäitja preemia, 2000. aastal raadioteatri näitlejaauhinna, 2011. aastal teatriliidu naiskõrvalosatäitja auhinna rolli eest lavastuses «Keskööpäike», 2004. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2017. aastal linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa rollide eest lavastustes «See hetk» ja «Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama» ning 2021. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia.