Nõudlus äratas Mahavoki taas ellu
22. veebruar 2012, 09:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mahavok on käesoleva aastaga jõudnud tähtsa verstapostini ning kolme kümnendi täitumine annab põhjuse mitmete kontsertide toimumiseks.
Helilooja, kitarrist ning tänaseks ka produtsent ja programmeerija Heini Vaikmaa ei vaja Eesti muusikasõpradele pikemat tutvustamist. Mees, kes on legendaarse Mahavoki üks vundamendikivi, leiutab täna oma koduses stuudios Kadriorus kosmilisi helikeeli ning ei pea paljuks seda kümneid tunde järjest teha.
Bänd, mis loodi 30 aastat tagasi, nimetas end selle liikmete perekonnanimede esitähtedest moodustunud tuletise järgi ning on tänaseni populaarne.
On ju Mahavokil pakkuda nii 80ndate nostalgiat kui ka modernset instrumentaalmuusikat vürtsitatud trummi ja bassi taustakõladega. Vast ehk tänu sellele ongi ansambli kuulajaskond väga laia haardega.
Selles ei kahtle Heini hetkeksi, et otsus pärast pikemat pausi Mahavoki nime alt instrumentaalkavadega jätkata olnuks vale. «Me tegime ka bändi algusaastatel instrumentaalmuusikat,» põhjendas ta ning lisas, et uus põlvkond tunnebki Mahavoki just selle viimase albumi «Galaktikad» järgi.
Mahavoki algusaeg ja sünd toob aegade hämarusest välja mitmeid legende ja seiku, mille jutustamisel Heini üldsegi mitte tagasihoidlikuks ei jää. Küll arvati, et bändi nimi tähendab tegelikult loosungit «maha võimul olev kord» või «maha võimul olevad kommunistid», kuid ansambli liikmete jaoks oli see lihtsalt üks tähekombinatsioon, millega end ehiti.
90ndad tähendasid Mahavoki jaoks varjusurma, nagu Heini seda nimetab. «Selle põhjuseks võib lugeda ühiskonnas toimunud protsesse. Tähtsaks muutus taasiseseisvumine ja isamaalisus, sellega seoses vajusid paljud kontserdibändid laiali. Paljud lahkusid välismaale, kogu muusikaäri vajus mingis mõttes kokku ning meie jaoks tähendas see väljundi kadumist,» mäletab mees.
«Võib-olla oli meil kõigil natuke ka isu täis sellest pidevast Venemaal tuuritamisest. Teiseks põhjuseks oli ka see, et bändiliikmetel hakkasid pered tekkima,» arutles Heini võimalike variantide üle, miks Mahavoki nimi 90ndatel Eesti muusikamaastikult kadus.
Tõsi, mõned projektid jäid õhku. Heini sõnul algasid vahetult pärast Rock Summerit läbirääkimised ühe Kanada plaadifirmaga, mis paraku sinna paika jäigi.
Roskilde festivalil käiku loeb Heini aga üheks õnnelikumaks kordaminekuks bändi ajaloos. «Kui Orange’i laval (festivali suurim lava - R.V.) oli paus, siis esinesime meie ühel väiksel püünel. Seal oli vast ehk parim publik üldse.»
Aeg isepäisuseks
Täpselt sellele ajale langevad Heini enda jaoks olulised kolm kuud New Yorgis. «Oli tarvis sellist mõtlemisaega, et mis saab edasi. See oli aeg kui kõik põrutasid Eestist minema maailma avastama, kes vähegi sai.»
«Muutuvas maailmas tuli ise mõtlema hakata ning selge oli see, et vana süsteem on lõplikult kokku kukkunud,» mäletab Heini.
Ameerikas puutus Mahavoki ellukutsunu kokku muusika töötlemise ja loomisega stuudios. «Tekkis pisik ja soov endalegi stuudio tekitada. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, võiks öelda, on see juba päris rahuldavas seisukorras,» hindab mees oma atribuutika taset.
Stuudiotööga sai Heini sina-peale üheksakümnendatel reklaamiäris tööd tehes ning mitmetele brändidele tunnusmeloodiaid luues. «Unustasin hetkeks isegi bänditegemise ära,» tunnistab ta.
Nii jäi Mahavok ootama õiget aega ja uus tulemine näis olla võimalik üksnes tänu uuesti tekkivale nõudlusele.
Uus algus - Mahavoki äratasid ellu fännid
«Ühel hetkel hakati meie lugusid jälle raadiotes ja ööklubides mängima. See oli meie endi jaoks suur üllatus,» teab Heini, miks Mahavok uuesti lõkkele lõi.
Täna on bänd keskendunud küll rohkem intsrumentaalse muusika tegemisele, kuid lootus, et ka algkoosseisu kuuluva Kare Kauksiga uut materjali tuleks, on Heini sõnul täiesti olemas. «Karega ikka kohtume vahete-vahel stuudios, ja tundub, et huvi uute lugude vastu on küll.»
Nõudlus Mahavoki taastulemise vastu pole aga piirdunud üksnes raadio- ja klubipublikuga. «Olen koostöös püsinud Lõuna-Eestis tegutseva E STuudio ja selle dirigendi Külli Lokkoga. Meie koostööst on sündinud mõningad kontserdid, kus Mahavoki lugusid on esitanud koorid.»
Soojad suhted Mahavoki muusika, E STuudio ja Heini Vaikmaa kolmnurgas on tekitanud võimaluse millekski suuremaks. Nii tähistavad H. Elleri nim Tartu Muusikakooli ja E STuudio koorid homme Vanemuise kontserdimajas Heini Vaikmaa heliloominguga Eesti vabariigi sünnipäeva ja Mahavoki juubelit. Laval on üle 100 koorilaulja ning Mahavoki instrumentalistid.
«Initsiatiiv tuligi Küllilt. Mõtlesin endamisi, et miks mitte proovida Mahavoki lugusid kooriseadeis. «Mägede hääl» juba kõlas laulupeol,» tunnistab mees uhkusega.
Lavakoosseisu kaasatakse kontserdiks ka lisajõude. «Rääkisin näiteks Kuldar Kallustega, kes on Eestis üsna tuntud pillimeister. Muidu näeb ja kuuleb ikka Mahavoki liikmeid, aga ka uut verd, kelle nimed jätan esialgu saladuseks,» ütleb mees kavalalt.
Kolmkümmend aastat Mahavoki saab aga suvel, juuli lõpus Padise kloostris toimuval kontserdil lõplikult joone alla. Siis koondub lavale kogu ansamblis kunagi kaasateinud kaadervärk.