:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180596t1h5329.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/03/16/14428180t1h0c56.jpg)
Kiievi lastekodu juhatajal tuli teha raske otsus – kas jääda koos 167 lapsega pealinna ja palvetada, et pommid neid ei tabaks, või riskida ohtudega maanteel ja põgeneda. Valik langes viimase variandi kasuks.
Lastekodu juht sõja eest põgenevatele lastele: kui Ukrainast välja saame, saate oma lapsepõlve tagasi
Roman Kornijko Kiievi lastekodust Ottši Dim ütles väljaandele People, et neil oli umbes kolm tundi aega, et asjad kokku panna. «Proovisime hankida tavalise reisibussi, aga kümme firmat ütlesid meile ära. Siis helistas öösel keegi ja ütles, et ta teab, et meil on siin lapsed, ja saab aidata,» räägib Kornijko.
31 lastekodu töötajat ja nende 3–18-aastased hoolealused asusid Poola piiri poole teele nelja 60-kohalise bussiga. Kuna Vene väed ründasid Kiievit nii maal kui õhus, ei olnud nende põgenemine üldse mitte kerge.
«Lapsed olid väga emotsionaalsed,» ütleb Kornijko. «Me tahtsime jõuda võimalikult kiiresti võimalikult kaugele. Igaüks meist kirjutas oma seljakotile oma veregrupi, juhuks kui peaks sattuma hädaolukorda,» räägib mees. Kornijko selgitas lastele, et kui nende bussi pommitatakse, tuleb bussist välja saada, ei tohi karjuda ega paanitseda. Samuti ütles ta lastele, et kui keegi näeb haavatud inimest, tuleb sellest kõigile teada anda.
«Ütlesin lastele, et nad peavad praeguses olukorras mõtlema ennast kümme aastat vanemaks ja võtma vastutuse. Kui keegi vajab abi, tuleb teda aidata, mitte hakata omavahel vaidlema,» selgitab Kornijko.
«Rääkisin lastele, et kui Ukrainast välja saame, saate oma lapsepõlve tagasi, aga praegu peate olema nagu täiskasvanud,» avaldab mees.
/nginx/o/2022/03/16/14428192t1hebd7.jpg)
Olles sõitnud 352 kilomeetrit järjest, tehti bensiinijaamas väike peatus. Just siis, kui lapsed bussist maha astusid, plahvatasid nende läheduses venelaste heidetud pommid. Kõik jooksid tagasi bussi ja lahkuti kohe. «Bussid sõitsid edasi ilma tuledeta. Kuigi oli pime, siis ei saanud me busside tulesid põlema panna, sest me ei tohtinud ennast näidata. Nii et me sõitsime kiiresti ilma tuledeta,» meenutab Kornijko õudset ööd, mil põgeneda tuli.
Peagi tuli appi kohalik politsei, kes valgustas busside edasist teed. Politsei pani tööle vilkurid ning turvas ja varjas busse nende teekonnal, tõmmates tähelepanu patrullautodele. Nii sõitsid nad busside juures kuni Poola piirini, kus oli paljudest põgenikest tekkinud suur liiklusummik. Siis pandi vilkurid uuesti käima ja politsei eskortis bussid piirini teise tee kaudu.
«Politsei abi päästis meid kahe kuni kolme päevasest ootejärjekorrast piiril,» ütleb Kornijko.
Reis kestis kokku kolm ja pool päeva ning lõpuks jõuti turvaliselt Poolasse. Pärast lühikest puhkust suundusid lapsed edasi Saksamaale Freibergi linna, kus nad on majutatud nelja põgenikelaagrisse. Eesmärk on leida koht, kus kõik lastekodu lapsed saaksid olla koos.
Mõned Kornijko sõbrad, kes on ka lastekodude juhatajad, on samuti oma lapsed Kiievist ära toonud. Nii otsitakse praegu Saksamaal kohta, kuhu saaks majutada 200 last.
Neid lapsi on traumeerinud vanemate kaotus ja lastekodus elamine ning nüüd lisandub sellele kõigele veel sõja eest põgenemine teise riiki. Kõigil on raske.
«Me nutame ja palvetame,» ütleb Kornijko. «Meil siin Saksamaal on nüüd rahulik, kuid iga päev tapetakse Ukrainas lapsi.»
Väidetavalt ulatub sõjapõgenike koguarv juba kolme miljonini.