Venemaa on kõiki oma riiklikke samme, ükskõik kui kuritegelikud või inimohvririkkad need ka pole, õigustanud alati «ainsa valiku printsiibiga». Juku-Kalle Raid mõtiskleb, mis juhtub, kui see printsiip üha edasi vohab. Tegelikult kiusab üks vinniline nats kõiki koolikaaslasi ja teeb seda seni, kuni talle pasunasse ei anta.
Netis sõidab ringi meem Vene presidendi Punn Mutini näoga, mille illustreeriv tekst kinnitab: «Venemaa ei alusta sõdu. Venemaa lõpetab neid.» Alustamise ja lõpetamisega on läinud nii ja naa, küll aga pole ükski Vene sõjaline operatsioon kunagi taganenud põhimõttest: igast inimesest, eriti enda omast, on täiesti ükskõik. Sööge s**a ja teenige edasi. Teisalt võib seda kõike registreerida omalaadse jonnakusena, mis nõuab oma väljamõeldud õigusi, seades need ülimaks kõigest muust siin planeedil.
Venemaa kui vinniline pube
Meie luule- ja sürrealismiklassik Andres Ehin võrdles kord ühes «Ööülikooli» saates Venemaad teismelise poisikesega. Kirjanduslikult väga ruske ning värvikas Ehin lähenes asjale õige õhukeselt: Venemaa, Vene kultuur ja seetõttu ka seal kultuuriruumis elavad inimesed ei ole täiskasvanud, vaid kujutavad endast justkui mingit pubeka koondkuju. Kord on solvunud, siis läheb õue laamendama, siis tahab pai, mõnikord aga nutab kodus, et temast aru ei saada.
Ehin mainis, ei saanudki aru, kas irooniliselt või tõsiselt – antud juhul ja mõttekäigus ei oma see ka tähtsust –, et suured loomad ja suur riik kasvavadki aeglasemalt, on kohmakamad ning ei saavuta täit aru teab mis kiiresti.
Niisiis saab individuaalsest mõtlemisest kollektiivne natsism, mille ülim unistus on keegi pärast koolitunde (ja soovitavalt, kui õpetaja ei näe) ära vägistada.
Puberteedi kohta ei oska ma midagi öelda, aga võtame korraks selle mõttekäigu lahti. Esmalt peab muidugi kohe mainima, et kui Venemaa on tõesti puberteet, on tema näolapil punduvad vinnid pinginaabrite jaoks siiski liiga mädased ja suured ning lõhkevad rõveda plaksuga, pritsides ümbritseva täis küllaltki ebahügieenilist ollust.