Mis on Ehini lähenemises vale, mis õige? Puberteediga saab vaimset paigaltammumist, vägivalla õigustamist muidugi seletada, aga teisalt – umbes seitsmendat korda kolmandasse klassi istuma jäetud koolikiusajast ülekasvanud ropendavat volaskit ei maksa iga hinna eest ikka lõputult mõistma asuda, eriti kui ta oma eksistentsiga kõikidel muudel elu põrguks teeb.
Kui su oma last vägistatakse
Selles mõttes on Ehini võrdlus küll õhuke, sest laiemad ajaloolaamad näitavad meile lihtsalt Vene-lääne kultuurikonflikti usulisi, uskumuslikke ning mentaalseid aluseid, mis ulatuvad umbes tuhande aasta taha. Aga suurt vahet ei ole, kas me kaardistame Venemaa «mina ja kõik ülejäänud» suhtumist kui ajaloolist kulgu ning paratamatust või lihtsalt tavapärast ülbust või tõepoolest alaarenenud teismelisust.
Tulemus on sama. Venemaal, kus igasugune isiksus on alati maha surutud, kehtib komme, et iga allasurutud indiviid jääb mutriks tsaari masinavärgis või tema erekteerunud riistas, mis tahab tungida kõikjale, kus vähegi mingit pilu näeb. Nii füüsiliselt, vaimselt kui geograafiliselt. Venelaste isiklik mina on igal juhul keelatud ja taunitav, küll aga lahendub ning purskub see esile «kollektiivses minas», kus presidendiga ei vaielda, kus kõigist erinevatest potentsiaalsetest mõttekandjatest saab üksainus seemnepurse, suur solvunud pauk kas kellegi näkku, seelikule, pükstele või – kui ajalugu muud ei võimalda – siis lihtsalt pihku.
Niisiis saab individuaalsest mõtlemisest kollektiivne natsism, mille ülim unistus on keegi pärast koolitunde (ja soovitavalt, kui õpetaja ei näe) ära vägistada. Pärast seda muidugi käib ema koolis ja seletab, et ta poiss ei olegi nii halb, lihtsalt kogu kvartal mõistab teda valesti.