Venemaa on kõiki oma riiklikke samme, ükskõik kui kuritegelikud või inimohvririkkad need ka pole, õigustanud alati «ainsa valiku printsiibiga». Juku-Kalle Raid mõtiskleb, mis juhtub, kui see printsiip üha edasi vohab. Tegelikult kiusab üks vinniline nats kõiki koolikaaslasi ja teeb seda seni, kuni talle pasunasse ei anta.
Netis sõidab ringi meem Vene presidendi Punn Mutini näoga, mille illustreeriv tekst kinnitab: «Venemaa ei alusta sõdu. Venemaa lõpetab neid.» Alustamise ja lõpetamisega on läinud nii ja naa, küll aga pole ükski Vene sõjaline operatsioon kunagi taganenud põhimõttest: igast inimesest, eriti enda omast, on täiesti ükskõik. Sööge s**a ja teenige edasi. Teisalt võib seda kõike registreerida omalaadse jonnakusena, mis nõuab oma väljamõeldud õigusi, seades need ülimaks kõigest muust siin planeedil.
Venemaa kui vinniline pube
Meie luule- ja sürrealismiklassik Andres Ehin võrdles kord ühes «Ööülikooli» saates Venemaad teismelise poisikesega. Kirjanduslikult väga ruske ning värvikas Ehin lähenes asjale õige õhukeselt: Venemaa, Vene kultuur ja seetõttu ka seal kultuuriruumis elavad inimesed ei ole täiskasvanud, vaid kujutavad endast justkui mingit pubeka koondkuju. Kord on solvunud, siis läheb õue laamendama, siis tahab pai, mõnikord aga nutab kodus, et temast aru ei saada.
Ehin mainis, ei saanudki aru, kas irooniliselt või tõsiselt – antud juhul ja mõttekäigus ei oma see ka tähtsust –, et suured loomad ja suur riik kasvavadki aeglasemalt, on kohmakamad ning ei saavuta täit aru teab mis kiiresti.
Niisiis saab individuaalsest mõtlemisest kollektiivne natsism, mille ülim unistus on keegi pärast koolitunde (ja soovitavalt, kui õpetaja ei näe) ära vägistada.
Puberteedi kohta ei oska ma midagi öelda, aga võtame korraks selle mõttekäigu lahti. Esmalt peab muidugi kohe mainima, et kui Venemaa on tõesti puberteet, on tema näolapil punduvad vinnid pinginaabrite jaoks siiski liiga mädased ja suured ning lõhkevad rõveda plaksuga, pritsides ümbritseva täis küllaltki ebahügieenilist ollust.
Mis on Ehini lähenemises vale, mis õige? Puberteediga saab vaimset paigaltammumist, vägivalla õigustamist muidugi seletada, aga teisalt – umbes seitsmendat korda kolmandasse klassi istuma jäetud koolikiusajast ülekasvanud ropendavat volaskit ei maksa iga hinna eest ikka lõputult mõistma asuda, eriti kui ta oma eksistentsiga kõikidel muudel elu põrguks teeb.
Kui su oma last vägistatakse
Selles mõttes on Ehini võrdlus küll õhuke, sest laiemad ajaloolaamad näitavad meile lihtsalt Vene-lääne kultuurikonflikti usulisi, uskumuslikke ning mentaalseid aluseid, mis ulatuvad umbes tuhande aasta taha. Aga suurt vahet ei ole, kas me kaardistame Venemaa «mina ja kõik ülejäänud» suhtumist kui ajaloolist kulgu ning paratamatust või lihtsalt tavapärast ülbust või tõepoolest alaarenenud teismelisust.
Tulemus on sama. Venemaal, kus igasugune isiksus on alati maha surutud, kehtib komme, et iga allasurutud indiviid jääb mutriks tsaari masinavärgis või tema erekteerunud riistas, mis tahab tungida kõikjale, kus vähegi mingit pilu näeb. Nii füüsiliselt, vaimselt kui geograafiliselt. Venelaste isiklik mina on igal juhul keelatud ja taunitav, küll aga lahendub ning purskub see esile «kollektiivses minas», kus presidendiga ei vaielda, kus kõigist erinevatest potentsiaalsetest mõttekandjatest saab üksainus seemnepurse, suur solvunud pauk kas kellegi näkku, seelikule, pükstele või – kui ajalugu muud ei võimalda – siis lihtsalt pihku.
Niisiis saab individuaalsest mõtlemisest kollektiivne natsism, mille ülim unistus on keegi pärast koolitunde (ja soovitavalt, kui õpetaja ei näe) ära vägistada. Pärast seda muidugi käib ema koolis ja seletab, et ta poiss ei olegi nii halb, lihtsalt kogu kvartal mõistab teda valesti.
Vähe sellest, mõnikord astub läbi ka paralleelklassi prantslannast või sakslannast ema, kes soovitab samuti s**apäise rusikakangelase tunnetega rohkem arvestada. Ja kui ta oma laps mingil hetkel rusikaga saab või ära vägistatakse, on muidugi juba hilja.
Viisakuse aeg on läbi
Kollektiivsus on omal kohal hea asi, näiteks vastu hakata, kui kellelegi kiputakse kambakat tegema või klassikaaslast vägistama asutakse. Et siis kollektiivselt sellele lõpuks vastu hakata. Isegi küllaltki arglik ning mööda nurgataguseid hiiliv lääs on puberteetlikust natsist Venemaale väheke rusikat raputama hakanud.
Natsile on vaja lõpuks tappa teha. Muidu pühib käed puhtaks ja läheb uuele ringile otsima, keda nüüd panna.
Paraku jääb tõsiasi tõsiasjaks: koolipsühholoog puberteedist natsi ohjeldada ei aita, pole midagi parata, mingil hetkel tuleb kõikidest teistest üle sõitvale vinnilisele värdjale kambakas teha. Ja mida varem, seda parem.
Niisiis – viisakuse ja rääkimiste aeg Venemaaga peaks ammu läbi olema. Natsile on vaja lõpuks peksa vormistada. Muidu pühib käed puhtaks ja läheb uuele ringile otsima, keda nüüd panna.
