Eestisse põgenenud ukrainlanna: Eesti on seotud minu otsusega rääkida ainult ukraina keeles

Ukraina lipp. Pilt on illustratiivne. Foto: Wikimedia Commons

ETV saate «Hommik Anuga» üheks külaliseks 13. märtsil oli Ukrainast Eestisse põgenenud Oksana Olkhina. Oksana rääkis emakeele tähtsusest, Eestisse põgenemisest, kurvast lõhenemisest oma peres ning suurest tänulikkusest eestlastele.

Ütlust «Au Ukrainale!» kasutatakse praegu palju. Oksana räägib, et selle sõnapaari tegelik tähendus on «Kangelastele au!», millega meenutatakse kõiki neid inimesi, kes on langenud Ukraina vabaduse eest võideldes. Paljud ukrainlased ei kujutanud ette, et asi jõuab nii kaugele nagu praegu, kus pealinn on pommide saju all ja mehed peavad taas vabaduse eest võitlema.

Vapustavad lood Tallinna tänavatelt

Ukraina keel on Oksana emakeel ja ta eelistab igal juhul rääkida just ukraina keeles, kuigi sündis venekeelses keskkonnas Donetski linnas. Kui Oksana Kiievisse kolis, oli seal mitmekeelne seltskond. Ühed rääkisid ukraina, teised vene keeles. 2010. aastal külastas Oksana tänu sõpradele Eestit.

«Vanalinnas jalutades kohtasime mitmeid eakaid inimesi, kes elasid Eestis, kuid olid venekeelsed. Nad müüsid suveniire, kohvi ja teed,» meenutab Oksana, kes rääkis müügilettide juures oma pojaga ukraina keeles. Kui müüjad kuulsid, et Oksana on pärit Ukrainast, hakkasid nad kohe kaasa tundma. «Oi, teid sunnitakse rääkima ukraina keeles, aga te võib-olla ei taha,» ütlesid nad.

Oksana vastas seepeale, et keegi ei sunni neid, ukraina keel on nende emakeel. «Vastu rääkisid nad seda, kuidas neid siin sunnitakse rääkima eesti keeles, aga nad ei soovi seda teha,» avaldab Oksana. Ta imestab, et kuigi need inimesed on Eestis elanud juba 40 aastat, ei ole nad huvitatud eesti keele õppimisest.

Selliseid lugusid kuulis Oksana Tallinna tänavatel mitu ning ta oli sellest vapustatud. Ta otsustas, et kasutab vene keelt vaid võõrkeelena rääkimaks nendega, kes ei oska ukraina ega inglise keelt. «Eesti on vahetult seotud minu otsusega rääkida ainult ukraina keeles,» avaldab ukrainlanna.

Teekond Eestisse

Sõja puhkemise hetkel oli Oksana Lääne-Ukrainas asuvas suusakuurordis, tema poeg aga Kiievis. «Ärkasin kella kuue paiku hommikul, sest hotellis oli mingi lärm. Hiljem helistas mulle sõbranna Kiievist, kes ütles, et Kiievit hakati pommitama,» meenutab Oksana. «Mul soovitati jääda Lääne-Ukrainasse. Polnud aega kokku panna hädaolukorra kohvrit, vaid tuli mõelda sellele, kuidas päästa ennast ja last,» räägib ta. 

Juhuslikult helistas talle üks kolleeg, kes organiseeris evakueerimisreise. «Me saime praktiliselt ühele viimastest reisidest,» ütleb Oksana. Bussiga jõuti Poolasse, Poolast saadi tasuta piletid rongile, rongiga said ema ja poeg Varssavisse ja sealt edasi bussiga Tallinnasse. 

Kiievi eeslinn Irpin, 12. märts 2022. Foto: SERGEI SUPINSKY, Scanpix

Erinevad maailmavaated perekonnas

Oksana vend ja vanemad on Ukrainas ning suhted nendega on keerulised. Vend töötab kõrgel ametikohal, kuid doktoritöö kirjutas ta teemal «1930ndad aastad – parimad aastad Ukraina ajaloos». «Ukraina rahvuse hävitamine – kas tõesti parim aeg? Vend sai asjast aru aga nii, et see oli looduslik valik – tugevam jääb alles,» räägib Oksana, kes mõistis siis, et nende vaated vennaga on väga erinevad.

Oksana kuulis 2012. aastal venda telefonis sõpradega rääkimas, et Ukraina pole mingi riik ning ühel hetkel venelased tulevad ja vabastavad nad. Venna sõnul on olemas projekt, mille kohaselt Ukraina tuleb ukrainlastest vabastada. Varem või hiljem tehakse see ära. Vend ütles, et Oksana peaks lahti ütlema Ukraina vaimust ja pöörduma oma juurte juurde. «Kui oleksin tahtnud olla venelanna, oleksin läinud Venemaale. Soovitasin seda teha ka oma vennal, juhul kui ta ennast venelasena tunneb,» avaldab Oksana.

Nii õe ja venna suhtlus lõppes. Kuigi Oksana ema on teeneline Ukraina ajaloo õpetaja ja õpikute autor, ei öelnud ta midagi oma poja seisukohtade vastu ja soovitas Oksanal tegeleda oma poja kasvatamisega. Oksana räägib, et emalt hakkas samuti tulema vene propagandat, mille keskmes on idee Ukraina vabastamisest fašismist ja natsismist. 

Oksana selgitab, et vene propaganda on väga osav ja seda jäävad uskuma ka paljud kõrgelt haritud inimesed. Propaganda on mõjus ka neile inimestele, kes teevad rasket tööd ja kelle ainus lohutus on alkohol. «Kui inimesed teevad rasket tööd, võid öelda neile mida tahes ja nad usuvad,» tõdeb ukrainlanna. 

«Me pigem sureme, kui oleme venelased,» ütleb Oksana kindlalt.  

Tänulikkus eestlastele

«Arvan, et enamus ukrainlasi, kes siin Eestis viibivad, soovivad olla Eestile kasulikud. Kui kõik venib pikemaks kui üks kuu, siis soovime töötada ja mitte koormata Eesti riigieelarvet ning tuua maksimaalselt kasu nii Ukraina kui Eesti jaoks. Siiralt tänan toetuse eest,» räägib Oksana, kes loodab väga peagi kodumaale naasta.

Eesti ja Ukraina lipp kätega moodustatud südames. Pilt on illustratiivne. Foto: Marko Saarm