VIDEOINTERVJUU ⟩ «Täielik korralagedus!» Tallinna poolt Ukraina põgenike heaks püsti pandud keskus külvab segadust

«73-aastane pensionär, jalad juba ju valutavad. Täielik korralagedus,» kirjeldab Ukrainast sugulased Eestisse toonud eestlane. Mees kurdab, et Põhja-Tallinnas Niine 2 avatud sõjapõgenike vastuvõtukeskuses pole süsteemi. Tallinna abilinnapea tunnistab probleemi: «Olukorras, kus keskus pandi nii kiiresti üles, tuleb möönda, et sellised vead on tõesti võimalikud.»

Tallinna linnavalitsus avas 2. märtsil Põhja-Tallinnas Niine 2 ööpäev läbi avatud vastuvõtukeskuse Ukraina sõjapõgenikele. Keskuse eesmärk on pakkuda ühes kohas erinevaid teenuseid, abi ja infot, mida põgenikuna Eestisse jõudnud inimene vajab.

«Soovime, et Ukraina sõja eest põgenenud inimesed tunneksid end Tallinnas turvaliselt ja teretulnuna ning saaksid igakülgset abi. Arvestame sellega, et pakume teenuseid ja tuge pikema aja jooksul, seetõttu korraldasime vastuvõtukeskuse kohe alguses Tallinna linnaasutuste, sotsiaalkindlustusameti, politsei- ja piirivalveameti (PPA) ning Eesti Pagulasabi koostöös,» ütles linnapea Mihhail Kõlvart.

Paljud eestlased on läinud Ukraina piirile appi, et tuttavaid, sugulasi või hoopiski võhivõõraid Eestisse tuua. Üks neist oli Ants (nimi muudetud, toimetusele teada), kes käis Ukrainas järel oma abikaasa emal, vanaemal ja neljal lapsel. Esmajoones pöördusid nad aadressil Niine 2 asuvasse põgenike vastuvõtukeskusesse. 

«Täielik korralagedus!»

«Esimest korda käisin seal laupäeval, aga siis oli seal nii pikk järjekord, et me ei hakanud sinna jääma. Öeldigi, et tuleksime nädala sees tagasi, et siis on väiksem järjekord, aga rohkem inimesi tööl. Täiesti arusaadav,» sõnab Ants.

Keskusesse suunduti tagasi teisipäeval. Ukse peal seisis munitsipaalpolitseinik ehk turvamees, kes suunas inimesi ooteruumidesse. «Turvamees ütles, et hakkab inimesi nägude järgi kutsuma. Küsisin veel ta käest üle, kui kaua võib minna, et mul pole kahjuks terve päev aega. Öeldi, et ei lähe kaua, maksimum pool tundi. See meile sobis ja läksime ooteruumi.»

Sõjapõgenike vastuvõtukeskus 7. märtsil Foto: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

Siiski möödus juba poolteist tundi, rahvast vooris aina juurde ning inimesi võeti jutule väidetavalt suvalises järjekorras. «Pöördusin taas turvamehe poole, et oleme juba üle tunni oodanud, et miks kutsute lihtsalt nägude järgi. «Jah, ma kutsungi nägude järgi,» saime vastuseks. Uued inimesed voorisid peale, kaks ooteruumi. Esimesest ruumist võetakse uued inimesed, aga need, kes teises ooteruumis istuvad, jäävadki sinna istuma. «Ei-ei, ma tean täpselt, kes tulid varem, kes hiljem,» sõnas veel turvamees.»

Ants aga rõhutab, et nägi ise, et võeti ette neid inimesi, kes olid vähem oodanud. «73-aastane pensionär, jalad juba ju valutavad. Lõpuks võeti siis meid ette. Täielik korralagedus,» kirjeldab ta kohapeal toimunut. 

Mehe sõnul on sellist probleemi väga lihtne lahendada – võtku kasutusele järjekorranumbrid. «Need ei pea olema elektroonilised. Pangu post püsti, kust inimesed saavad omale numbri tõmmata. Inimesed on kenasti järjekorras ning võetakse ka järjekorras ette. Samas võib see nüüdseks olla lahendatud, sest kui kolmapäeval sotsiaalministeeriumiga suhtlesin, siis naisterahvas lubas isiklikult, et võtab Niine keskusega ühendust ning proovivad lahenduse leida. Kas nad seda teinud on, ei oska öelda.»

Vähene info liikumine

Kohapeal tehakse ka COVID-19 kiirteste, et tuvastada koroonasse nakatunud inimesed. «Samamoodi täiesti mõttetu tegevus. Teed testi ära, aga keegi ei kontrolli ega anna teada, mis testi tulemus oli. Mille jaoks neid üldse siis tehakse?»

Ants on uskumusel, et keskuses pannakse rohkem rõhku rahale kui inimeste aitamisele. «Kõrvalt vaadatakse küll, et nii tore, et inimesed aitavad ja põgenikud saavad nii tublisti asju, aga tegelikult on kõik raha peal väljas. Pagulasabi tahab ka, et kõik käiks läbi nende. Ilmselt saavad iga inimese pealt korraliku raha endale. Vähemalt selline mulje on jäänud. Vabatahtlikud on küll väga toredad ja püüavad naeratada ja väga abivalmid olla.»

Sõjapõgenike vastuvõtukeskus 7. märtsil Foto: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

«Järgmises järjekorras istusime veel tund pool, kuni meid lõpuks jutule võeti,» jätkab Ants. «Seal hakkas pihta registreerimine. Kõik pereliikmed sai kirja pandud ja uurisin, mis nüüd edasi saab. Mis see järgmine samm on? Ainuke vastus, mis sealt sain oli: «Mingu tööle.»»

Ants tunnistab, et ei saanud sellest päris täpselt aru. «Ema nelja lapsega pluss 73-aastane vanaema peavad nüüd kohe tööle minema. «Me kedagi nälga ei jäta,» vastati veel. Mis ma aga edasi pean tegema, kelle poole pöörduma, mida uurima? Öeldi, et polegi midagi, ainult tööle. Jalutasime minema.»

Kolmapäeval võttis Ants ühendust sotsiaalministeeriumiga. «Seal õnneks vastas väga asjalik naisterahvas, kes andis kõikidele mu küsimustele vastuse.» Just olevat tulnud välja uus juhis, et sõjapõgenik peab pöörduma PPA-sse ning laskma end seal ära registreerida. Seejärel tehakse ööpäeva jooksul kõik dokumendid korda ja väljastatakse elamisluba.

«Viisin siis eile abikaasa koos ema ja vanaemaga PPA-sse. Seal on muidugi hetkel väga suured järjekorrad. Jätsin nad sinna ootama, ise põrutasin edasi. Ootasid seal ära ja siis tuli vastus, et elavas järjekorras sõjapõgenikke ei teenindata, ainult broneerimise teel,» kohkus ta. Esimese vaba aja said nad 24. märtsiks. Teenindaja selgitas Antsu abikaasale, et dokumendid tehaksegi väga kiiresti korda, aga taotluse sisseandmiseks peab ootama.

Mis nüüd siis edasi? «Hetkel polegi midagi teha. Meile küll pakuti, et kuna kuus inimest on mul kodus põhimõtteliselt ühes toas, et saab nad hotelli saata. See pole aga minu arust ka hea lahendus. Nad on ka kartlikud ja usklikud, et nad ei julgeks kuskile hotelli minnagi,» tunnistab Ants.

«Muud polegi midagi, istume ja ootame. Eks siis ole näha, mis peale 24. märtsi saama hakkab. Öeldi küll, et nii kui dokumendid korda saab, läheb juba libedamalt. Mõtlen just toetuste taotlemist,» märgib ta. 

Sõjapõgenike vastuvõtukeskus 7. märtsil Foto: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

Puudus majutusasutustest

Ants omab kesklinnas ka hotelli, mille tube pakkus ta kasutamiseks Eesti Pagulasabile. «Proovisin tõesti pakkuda oma hotelli Pagulasabi koostööpartneriks, et ruumi on, saaks ilusti mitmed pered ära mahutada. Mu õde saatis poolteist nädalat tagasi mitmeid e-kirju. Mitte mingit vastust ei tulnud.»

Neljapäeva õhtul tuli aga uudis, et majutusasutustest on jällegist puudus, kuna põgenikke tuleb aina juurde. «Alles reedel saime kirja, et oleks vaja tube. Internetist lugesime, et peame kella viieks saatma neile hinnapakkumise. Mis on omakorda jälle huvitav, et selle asemel, et ennetada sellist olukorda, võetakse ühendust siis, kui jama juba käes.»

«Saan aru inimeste frustratsioonist, et enda kodu või majutuskoht on justkui juba ammu üles antud ja siis saab lugeda, et majutuskohtadest on puudus. Majutuse teemaga tegeleb sotsiaalkindlustusamet, kindlasti tasub neilt uurida,» sõnab Eesti Pagulasabi kommunikatsioonijuht Madle Timm.

Timmi info järgi opereerib sotsiaalkindlustusamet riigihangete põhjal. «Meie vahendame enda andmebaasis olevaid majutusi SKA-sse, otse kohalikele omavalitsustele, väiksemalt määral n-ö tegeleme ka ise. Miks vastutav asutus tegutseb nii nagu nad tegutsevad, on ka meile veidi segane. Seega ootame ka ise vastust.»

Sotsiaalkindlustusameti kommunikatsiooninõunik Kristin Rammus sõnab, et esimene majutushange kuulutati välja 28. veebruaril ja hanketingimustele vastavate majutusasutuste pakkumusi oodati siis 1. märtsiks. «Seetõttu saime lepingud sõlmida vaid nende hotellidega, kes pakkumuse esitasid ning hanketingimustele vastasid. Nüüd oleme hanketingimustes teinud korrektuure ja ootame pakkumusi kõikidelt, kes neile tingimustele vastavad,» selgitab ta.

Antsu jaoks on murekoht ka see, et hotellidesse paigutatud inimesed istuvad tegevusetult toas. «Neil pole mingisugust tegevust, mõtted on ainult sõja peal, ja nii võib inimese vaimne tervis ka halveneda. Meie mõtlesime, et kaasaks neid inimesi, kes aga soovivad, erinevatesse tegevustesse. Kes aitaks hotelli köögis toidu valmistamisel, kes aitaks koristada, pesu pesta – kõik selleks, et inimestel oleks tegevust, mis neil veidigi mõtteid eemale viiks. Teha näiteks lastele mõned mängunurgad.»

Muresid on palju ning samuti segadust. Sotsiaalmeedias kirjutati näiteks, et üks keskuses abiks olnud vabatahtlik tõstis põgenike peale häält. Samuti olevat põgenikud kurtnud, et vene keele oskus on puudulik. Kõikide küsimustega pöördusime ka Tallinna abilinnapea Vladimir Sveti poole. 

Kuula abilinnapea kommentaari videost!