ERISAADE ⟩ «Võsavinkel» Poola-Ukraina piiril: valitseb segadus, naised-lapsed nutavad ja diversandid on liikvel

«Võsavinkli» erisaade suundus Poola-Ukraina piirile kajastama põgenikekriisi. Foto: Kanal 2

11. märtsi õhtul Kanal 2 eetris olnud «Võsavinkli» erisaade suundus Poola-Ukraina piirile kajastama põgenikekriisi.

Pika teekonna eel tehakse selgeks, et Poola piirile humanitaarabi viia pole enam mõtet, sest erinevat tavaari olevat seal lademetes. Aga kuidas siis hädasolijaid aidata? 

«Meile laekub info, et Eestis on lõksus kümneid ja kümneid Ukraina rekajuhte. Ühe sellise leiame Peterburi teelt ühe kaubanduskeskuse parklast,» alustab Peeter Võsa ja tutvustab Ihorit, kes on samas parklas seisnud juba sõja esimesest päevast ehk 24. veebruarist. Tema kodulinn on okupeeritud ja side lähedastega katkenud.

Vett ja küpsiseid

Ihori sõnul on tee ääres seisvaid autojuhte võimalik aidata ennekõike vee ja küpsistega. «Niisiis vett, küpsiseid ja toidupakke. Mõeldud-tehtud!» ütleb Võsa ning suundub edasi poodi, et vajalikud kaubad kaasa osta.

Teekond Ukraina-Poola piirile võtab aega 15-20 tundi. Mehed sõidavad seda vahetustega. «Seni ei ole meile vastu tulnud ei sõjapõgenikke ega ole me näinud ka maantee ääres seisvaid Ukraina rekamehi, kellele sõbra soovitusel präänikuid ja vett viia,» tõdeb Võsa mõningase kergendusega. Teekond jätkub.

Probleemid kütusega

Esimene probleem tabab eestlasi Poolas, sest mida lähemal Ukraina piirile, seda suuremad on probleemid kütusega. «Selles konkreetses jaamas saab tankida ainult kuni 44 euro eest ja rohkem tankida ei tohi. Kui keegi on siiapoole teel, siis pange enne Poolat paagid triiki täis, sest kütuse tarnimisega on raskusi juba siin Poolas, rääkimata Ukrainast,» soovitab Võsa.

Esimene peatuskoht on Medyka küla, kust põgenikud Euroopa Liidu territooriumile saabuvad. «See segadus siin on meeletu! Politseiautod, inimesed, vabatahtlikud, kes on tulnud siia appi jagama sõjapõgenikele asju, registreerima, organiseerima...,» jagab saatejuht esimesi muljeid.

Vaja hoida ka korda

«Inimesed, kellel alles eile olid korralikud kodud, kes sõitsid heade autodega, on täna siin leivasabas, istuvad ümber elava tule, mis on tehtud prügikasti, ja selline see pilt siin välja näeb,» kirjeldab Võsa olukorda põgenikelaagris ning avaldab, et lisaks pagulastele ja abistajatele on siin igasugust rahvast.

Esimene peatuskoht on Medyka küla, kust põgenikud Euroopa Liidu territooriumile saabuvad. Foto: Kanal 2

«On varguseid, röövimisi, kakluseid... Täpselt samamoodi kui siin on vaja riideid või toitu jagada, on vaja hoida karmi käega korda, et asjad hullemaks ei läheks,» tõdeb ta.

Miks sõja eest pagetakse?

«Sest Vene vägi teeb seda, mida ränkade ja raskete sõdade ajal ikka on tehtud. On vägistamisi, on mahalaskmisi, on piinamisi. See, mis ühe sõjaga kaasneb, seda ei kujuta meist keegi hästi endale ette. See ei tähenda ainult kangelastegusid lahinguväljal, vaid ka alatusi ööpimeduses. Vene vägi on olnud meeletult loomalik,» arutleb saatejuht ja tuletab meelde, et juba lähiajaloost on lugematuid näiteid selle kohta, kui armutult Vene väed tsiviiliisikutega käituvad, alustades piinamisest ja lõpetades põgenikelaagrite vaippommitamisega.

«Võtame kas või mõlemad Tšetšeenia sõjad, mille käigus hävitati osadel andmetel kuni 250 000 naist, last ja meest. Ka Putini sõda Ukrainas pole siinkohal mingi erand. Valimatult hävitatakse kõike ja kõiki, kusjuures kokkulepete peale vilistatakse, humanitaarkoridorid mineeritakse ning põgenejaid hävitatakse miinipildujatulega,» kirjeldab ta ukrainlasi tabanud sõjakoledusi.

Pika teekonna algus

«Patt on pehmes voodis magada, kui sa tead, et siinsamas lähedal külmetavad metsades naised ja lapsed, kellel pole voodit, kellel pole tekki peale panna ja kellel pole midagi süüa,» märgib saatejuht kurvalt.

Ent kui Ukraina poole peal valitseb teadmatus ja nälg, siis Poola poole peal seda muret ei ole. «Piiriületajatele on tagatud toit, vesi, riided, isegi hingeabi ja näha on olnud ka kirikuõpetajat,» kirjeldab Võsa, kuid lisab, et tegemist pole siinkohal muidugi lõpp-punkti, vaid ühe pika teekonna algusega.

«Asi käib siin siis nii, et inimesed seisavad, teatud riigi või linna silt käes, ja ootavad või küsivad, kes tahab nendega tulla,» selgitab saatejuht. Vilniusest on põgenikele appi tuldud näiteks matkaautoga, et kohapeal tutvunud naistele, lapsele ja kassile transporti pakkuda.

Kiievist pärit naise sõnul on olukord kohapeal kehv. «Vene lennukeid lastakse ja need kukuvad alla. Venelane tulistab, kuhu juhtub. Kogu aeg on õhuhäired. Väga hirmus!» lausub ukrainlanna, kelle silmad hoolimata õudustest säravad. 

Vabatahtlikke abistajaid tervest Euroopast

Põgenikele on appi tuldud tervest Euroopast ja erandiks pole ka eestlased. «Esimesed päevad olid väga rasked. Enda arust kõva mehena ütlen, et tõmbas ka endal pisara silma,» ütleb põgenikelaagris vabatahtlikuna töötav Vallo Tamme, kelle fookuses on ukrainlased, kelle sugulased elavad Eestis.

Vabatahtlikuna töötava Vallo Tamme fookuses on ukrainlased, kelle sugulased elavad Eestis. Foto: Kanal 2

Piiri ääres kohtab Võsa ka kirglikku rännumeest Tiit Pruulit, kelle sõnul sõidab Medykast Eesti poole juba kümnes GoBusi buss. «Täna tuleb neid Eestist veel kolm või neli ja me ei ole kindlasti ainukesed, kes käivad,» kommenteerib Pruuli ja märgib samas, et poleks kunagi uskunud, et kedagi tuleb bussiga rindele tuua. «Tänagi oli bussis üle kümne mehe, kes rindele läksid. Ukraina mehed tunnevad iga oma keharakuga, mis kodumaal toimub ja tahavad minna!»

Diversandid ja spioonid

Piirile jõudes tuleb põgenikel täita paber oma andmetega, et oleks mingisugunegi ülevaade, kes need inimesed on. «Üks sõja külg on põgenikud, aga teine tänapäevase sõja külg on see, et põgenike «sisse» peidetakse diversante ja spioone,» avaldab Võsa, kelle kõrvu on juba jõudnud kuuldused öistest massikaklustest ja provokatsioonidest, mille eesmärk on destabiliseerida niigi habrast olukorda. «Õnneks on Poola sõjavägi, piirivalve ja korrakaitseüksused tasemel ja nalja need mehed ei mõista.»

Kohutavad läbielamised

Peamiselt saabuvad põgenikud piirile jala või rongiga. Viimasega on Poola saabumine aga äärmiselt riskantne ettevõtmine. «Mul oli selline hirm, et käte mudimisest lähevad mul varsti käed katki. Sõitsime elektrirongiga, tuled kustus, läbi sõjatsooni. Lapsed karjuvad, telefoni ei tohi kasutada. Kõik peavad olema vait ja see on õudne! Ainult naised ja lapsed,» kirjeldab oma läbielamisi Olga, kes põgeneb sõja eest juba teist korda.

«Me kaotasime kõik! Läksime Dnepropetrovskisse, saime jalad alla ja jälle sõda! Kuhu edasi põgeneda? Ma ei tea! Äkki peaks Kuu peale lendama, seal sõda ei ole. Pidime kõik maha jätma! Mehed jäid sinna, nad jäid kodu kaitsma,» räägib naine nutma puhkedes.

«Mul oli selline hirm, et käte mudimisest lähevad mul varsti käed katki,» kirjeldab oma läbielamisi Olga, kes põgeneb sõja eest juba teist korda. Foto: Kanal 2

Jääb vaid üle loota, et Olga ühel päeval taas oma meest näeb. Ei ole lihtne jätta kedagi, kellega oled 25 aastat ühte sammu käinud. «Annaks jumal, et mu kallis Ukraina jääks ellu! Ta on nii ilus! Oh, see kõik on nii kohutav!» ütleb naine pisarsilmil.

Vaenlasele tuleb lajatada Molotovi kokteiliga

Põgenikke on siin aga igasuguseid. On neid, kes nutavad, aga ka neid, kes on vaatamata vanusele võitlusvaimu täis, pakatades positiivsusest. Üheks neist on Valentina, kelle sõnul tuleb vaenlasele lajatada Molotovi kokteiliga. «Me paneme nad põlema, sest Ukraina on ühtne ja meie president on hea,» jutustab naine elavalt.

Viimaks pannakse eestlaste staapi maha enne ärasõitu ostetud vesi ja küpsised ning vabatahtlikele antakse üle pealambid, patareid ja soojad sokid.