Hulljulge arrogants tolle aja kohta, suisa jultumus, võiks arvata.
Küsimusele, et kuidas siis nii: «Mullu ju ise tunnistasite uurijale, et kuulusite jne...» vastab Talvik šveijkiliku siirusega, et eelnevates protokollides on vead.
Sama kordab ta ka järgmisel, 3. aprilli ülekuulamisel, kus siiski möönab, et mis puutub tema meelsusse ja kasvatusse, siis tõepoolest on ta veendunud natsionalist ning iseseisva demokraatliku Eesti pooldaja, mis osas jääb 2. aprilli ütluste juurde. See on – eelmise päeva omade juurde.
Uurija igati loogilisele küsimusele vigade kohta protokollis, et te ju lugesite protokolli läbi, teie allkirjad on ju all (!?!), podiseb luuletaja vastu midagi oma närvihaigusest.
Päris hull lugu, aasta menetlust nagu veega alla lasta!
Geimid, skoorid ja patiseis
Sealt edasi käib ülekuulamisel menetluslik lauatennis: uurija küsib põrandaaluse kodanliknatsionalistliku nõukogudevastase organisatsiooni kohta, ülekuulatav vastab üliõpilasseltsi Veljesto kohta.
Uurija: «Kes kuulus põrandaalusesse kodanliknatsionalistlikku nõukogudevastasesse organisatsiooni, kes olid asutajad ja juhid?»
Talvik: «Põrandaalusest kodanliknatsionalistlikust nõukogusevastasest organisatsioonist, selle asutajatest, liikmetest või juhtidest ei tea ma midagi, kuna mina käisin läbi üliõpilasseltsi Veljesto endiste liikmetega.»
Järgneb rida nimesid, kes 1943. aastal ja 1944. aastal koos tähistasid Veljesto aastapäeva.
Uurija: «Mida te arutasite põrandaaluses kodanliknatsionalistlikus nõukogusevastases organisatsioonis?»
Talvik: «Põrandaalusest kodanliknatsionalistlikust nõukogudevastasest organisatsioonist ei tea kosta, aga üliõpilasseltsi Veljesto liikmetega kohtudes arutasime eluolu ja päevasündmusi.»
Uurija: «Kus toimusid põrandaaluse kodanliknatsionalistliku nõukogudevastase organisatsiooni kohtumised?»
Talvik: «Põrandaaluse kodanliknatsionalistliku nõukogudevastase organisatsiooni kooskäimiskohti ma ei tea, aga üliõpilasseltsi Veljesto liikmetega kohtusin kahel korral 1943. ja 1944. aasta talvel (veebruaris) August Annisti juures, varemalt olid need toimunud vist Ants Orase (professor, kel õnnestus 1943. aastal Rootsi pageda) juures ning hiljem kutsus mind ka August Palm (kirjandusteadlane, kes istus poliitvangina 1945. aastast 1951. aastani Vasalemmas ja Kemerovos), aga sinna kohtumisele ma ei saanud minna.»
Uurija: «Kes esinesid ettekannetega põrandaaluse kodanliknatsionalistliku nõukogudevastase organisatsiooni kohtumistel?»
Talvik: «Põrandaaluse kodaniknatsionalistliku nõukogudevastase organisatsiooni kohta info puudub, aga üliõpilasseltsi Veljesto kohtumistel esines ettekandega majanduse allakäigust ja sakslaste plaanist Eesti kultuur, ülikool jm välja suretada Eerik Laid (arheoloog, etnoloog, korraldas 1942.-1943. aastal uurimisretki Ingerimaale vadjalaste asualadele, lahkus 1944. a. Rootsi, hukkus seal autoõnnetuses 1961. aastal), siis rääkisid veel Oras, Annist ja Rudolf Põldmäe (kirjandusteadlane) sakslaste peremehetsemisest ja vajadusest luua põrandaalune organisatsioon (sakslaste vastu)...»
Minister Kumm loeb vanemuurija Tokarevi ettekannet ega tea arvatavasti, et Talvik on oma varasematest ütlustest lahti ütelnud, õigemini oma eelnevad tunnistused vigaseks tunnistanud. Vähemalt Tokarevi ettekandes sellest juttu pole. Seda ei tahaks vist alluv talle hästi avaldada ka.
Praegu võiks jääda Kummile, kes toona Tallinnas ka isiklikult ülekuulamisi läbi viis ega kohkunud ära füüsilist terrorit ehk peksu kasutamast, lihtsalt mulje, et alluv on mõttetu pedantsusega kinni mingis juriidilises konaruses, mis ei lase tal toimikut kohtusse saatmast.
Inimene tunnistas üles, aga uurija tahab lisatõendeid.
Kumm annab Tokarevile kuu – 11. augustini – ja siis veel korra kuu aega 17. septembril 18. oktoobrini toimiku lõplikuks sulgemiseks.
Keerutamine ei aidanud. Talvikut ootab ees viimane reis.