Ukraina esileedi südantlõhestav pöördumine kogu maailma meediale: sulgege taevas, et jääksime ellu!

Ukraina esileedi Olena Zelenska. Foto: Getty Images

«Kogu maailma meedia palub minult intervjuusid, seega vastan teile kõigile selle kirjaga,» kirjutab Ukraina esileedi Olena Zelenska 8. märtsil avaldatud ühismeediapostituses.

Elame juba peaaegu kaks nädalat olukorras, mis tundub siiani mõeldamatu. Meie kodumaa oli rahulik koht. Meie linnades ja külades käis elu, mis oli täidetud igapäevarõõmudega.

24. veebruari hommikul ärkasime üles teate peale, et on alanud sõda. Tankid ületasid Ukraina piiri ja lennukid tungisid meie õhuruumi. Linnad piirati ümber raketiheitjatega.

Ma julgen öelda: olgugi et Kremli propagandistid on selle rünnaku nimetanud erioperatsiooniks, on reaalsuses tegemist rahumeelsete tsiviilelanike mõrvamisega.

Kõige kohutavam on lugeda teateid lapsohvritest. Ohtõrka tänaval suri kaheksa-aastane Alisa, keda vanaisa üritas enda kehaga kaitsta. Või Polina Kiievist, kelle pihta tuli avati ja kes hukkus koos oma vanematega. Või rahulikus Kiievi eeslinnas elanud 14-aastane Arsenij, kelle pead tabasid õhitud rusud ja kelle juurde kiirabi tulistamise tõttu piisavalt kiiresti ei jõudnud.

Kui Venemaa julgeb veel ühe korra öelda, et tegemist ei ole sõjaga tsiviilelanike vastu, olen ma esimene, kes need nimed päevavalgele toob.

«Kõige kohutavam on lugeda teateid lapsohvritest.»

Ukraina naised ja lapsed elavad praegu õhurünnakute eest peidus maa-alustes varjendites ja keldrites. Tõenäoliselt nägite te kaadreid nii Kiievist kui Harkivist, kus inimesed varjusid koos laste ja lemmikloomadega metroosse. Mõne jaoks on tegemist silmapaistva kajastusega, kuid Ukraina inimeste jaoks oli see nädal aega kestev karm reaalsus. Ukrainas on linnu, kus inimesed ei saa maa-alustest varjenditest mitmete päevade jooksul mitte kordagi välja tulla. 

Meie lapsed õpivad keldrites. Mõned lapsed on ka keldris sündinud, sest sünnitusosakonnad tuli maa alla kolida. Sõjaaja esimene laps, kes ei näinud ilmavalgust, vaid betoonist keldri rõsket lage, sündis invasiooni esimesel päeval. Nüüdseks on sündinud kümneid ja kümneid lapsi, kes ei ole oma eluajal veel rahu tundnud. 

Sõjas purustatud elumaja Kiievi lähedal Ukrainas. Foto: Ukrinform/Sipa

Ma julgen öelda: selle sõja hind ei ole mitte ainult süütute inimeste tapmine. Ka inimesed, kes vajavad igapäevaselt ravi või abi, peavad hakkama saama ilma selleta.

Kas keldris saab süstida insuliini? Aga hankida astmaravimeid, kui oled tule all? Rääkimata tuhandetest vähiravi vajavatest patsientidest, kelle elu sõltub keemia- või kiiritusravist. Nende ravi tuli ära jätta või edasi lükata.

Inimesed meie linnades on meeleheitel, sõda on nad maailmast ära lõiganud. Puudega inimesed, ratastooli aheldatud, haiged või üksikud eakad on ära lõigatud nende sugulastest ja abist.

Sõda nende inimeste vastu on topeltkuritegu!

«Inimesed meie linnades on meeleheitel, sõda on nad maailmast ära lõiganud.»

Ukraina teed on täis põgenikke. Mitmetes riikides on juba näha väsinud naisi ja lapsi, kelle silmis peegeldub valu. Nende abikaasad ja isad on aidanud nad piirile, et ise minna tagasi võitlema. 

Aga hoolimata kogu sellest õudusest ei anna ukrainlased alla.

Okupant uskus, et saab Ukraina linnad võtta välksõjaga. Ent ootamatult pidi ta tunnistama vastupanu, mida ei osuta talle ainult Ukraina armee, vaid kogu Ukraina rahvas. Erineva religioonitausta ja poliitiliste vaadetega ukrainlased ja venekeelsed ukrainlased on pärast sissetungi meie kodumaale ühtsemad kui kunagi varem. 

Kremli propagandistid uskusid, et ukrainlased tervitavad neid lillesülemitega kui vabastajaid. Ent ukrainlased tervitasid neid Molotovi kokteilidega. 

Rünnaku all olevate linnade elanikud suhtlevad omavahel sotsiaalvõrgustikes, nad luuravad ja on valvel, nad aitavad neid, kes on jäänud üksi, nad valmistavad toitu, varuvad ravimeid ja laskemoona meie kaitsjatele. Nad teevad edasi oma tööd, olgu selleks äri, transport, meditsiin või avalikud teenused, nii et elu saaks jätkuda ja võit tuleks koju.

Ma tänan kõiki ukrainlasi, kes on astunud armeesse või asunud vabatahtlikuna sõdima, et agressori plaanidele kriips peale tõmmata.

Põgenikud Ukraina-Poola piiril Krościenkos. Foto: Vahur Laiapea

Ma julgen öelda: olgugi et agressor täpseid andmeid varjab, on nende kaotused sõjatandril suured, ulatudes tuhandete inimeludeni. Me oleme loonud otseühenduse Vene sõdurite emadega, kes Kremlist tulevale infole tuginedes arvavad, et nende pojad on erioperatsioonil, et teavitada neid – nende pojad surevad Ukrainat rünnates.

Ma julgen öelda: Ukraina tahab rahu! Aga Ukraina kaitseb oma piiri ja identiteeti ning ei kapituleeru kunagi.

Mida me vajame ja millest me üle maailma räägime – sulgege taevas! 

Võtke ära valged kindad, sest nagunii ei ole teil võimalik oma neutraliteeti säilitada. Järgmisel korral võib Putin rünnata just teid. Sulgege taevas, nii et maa peal saaksime meie ellu jääda.

Linnades, kus tulevahetus jätkub, kus inimesed elavad rusudes või neil ei ole päevade kaupa võimalik keldrist välja tulla, isegi mitte selleks, et süüa hankida, vajame me humanitaarkoridore, et tsiviilisikud saaksid turvalisse kohta liikuda. 

Ma palun, et aitaksite meid humanitaarabiga, ja tänan neid, kes on seda juba teinud. Samuti neid, kes on asunud kaitsma meie naisi ja lapsi.

Lisaks tänan kõiki inimesi üle maailma, kes on Ukraina toetuseks kokku tulnud. Me näeme seda ja hindame väga! Te olete imelised!

Ma viitan teile, austatud meedia: jätkake oma tööga, et näidata kogu maailmale, mis Ukrainas toimub, näidake tõtt. Infosõjas, mida Vene Föderatsioon on alustanud, on igal ülesvõttel ülioluline roll.

«Me seisame üksteise eest ja meil on relv nimega ühtsus.»

Selle kirjaga tunnistan ja tahan, et kogu maailm teaks: sõda Ukrainas ei ole mitte lihtsalt «üks sõda kuskil». See on sõda Euroopas ja Euroopa Liidu piiril. 

Ukraina asub praegu eesliinil, et tõrjuda jõudu, mis juba homme võib tsiviilisikute päästmise nime all rünnata mis tahes linna. 

Kui me ei peata Putinit, kes juba ähvardab meid tuumarelvaga, ei ole maailmas mitte ühtegi turvalist paika. 

Ma tean, et see tundub nagu õudusunenägu ja veel nädalapäevad tagasi oleks see tundunud liialdusena, aga see on reaalsus, milles me praegu elame. Ja me ei tea, kui kaua see kestab.

Me võidame selle sõja. Kindlasti! Me seisame üksteise eest ja meil on relv nimega ühtsus. Ühtsus oma kodumaa-armastuse osas.

Au Ukrainale!