«Esiteks on mul endal lapsepõlvest side Ukrainaga, teiseks ei tea me kunagi, mil endal võib abi vaja minna,» sõnab tartlanna, kes on otsustanud ulatada abikäe Ukrainast saabuvale perekonnale.
Sõjapõgenikele kodu pakkuv tartlanna: ei tea me kunagi, mil endal võib abi vaja minna (1)
Paljud inimesed on pidanud Ukrainast lahkuma ning nii mõnigi neist on leidnud tee Eestisse. Tartus töötav ukrainlane, kelle naine jõudis koos üheksakuuse lapsega hiljuti Eestisse, on üks neist, kes peab nüüd perele uue kodu leidma. Samuti Tartus elav Laine (nimi muudetud, toimetusele teada) oli lahkesti nõus pakkuma üürile just enda korterit.
Laine on varemgi põgenikele abikätt pakkunud, kuid eelmine kogemus polnud just kõige meeldivam. «Pakkusin ka varem korterit üürile pagulasabi kaudu, aga kahjuks need inimesed suutsid peale nelja aastat sees elamist poole aastaga korteri ära lagastada ja lõhkuda.»
Ebameeldivast kogemusest hoolimata pakub Laine Ukrainast tulevale perele korterit üürimiseks. Kuna eelmised üürilised suutsid korteri sisustusele, interjöörile ning ka tehnikale päris korralikult kahju tekitada, tegi tartlanna perele pakkumise. «Kui pere on valmis tegema oma kuludega ja enda soovile vastavalt remondi, saavad nad aasta vaid kommunaalmaksete eest sees elada. Ja kui neile seal meeldib, siis peale aastat on võimalus sõlmida tähtajatu leping eluruumidele,» sõnab Laine ja lisab: «Korterit käidi vaatamas ja pakkumine võeti vastu.»
Miks on tartlane nõus pakkuma elamist põgenikele?
«Esiteks on mul endal lapsepõlvest side Ukrainaga, teiseks ei tea me kunagi, mil endal võib abi vaja minna. Kuigi esmane kogemus läks pigem kategooriasse, et ükski heategu ei jää karistamata, sest väga paljud olid enne mind keeldunud pagulastele oma eluruume üürimast,» selgitab Laine.
Samas teab tartlanna, et kui tal endal peaks olema vajadus sarnases olukorras Eestist lahkuda, siis on maailmas päris palju inimesi, kes oleks valmis teda ja ta peret majutama. «Hetkeolukorras on soojendav näha, kuidas kogu maailmas tavainimesed püüavad Ukrainast pääsenutele ja sinna jääjatele abiks olla ühel või teisel moel. Olen ise tegutsev koeranduses ja nii paljud inimesed üle maailma pakuvad lemmikutega põgenikele võimalust elamiseks.»
Lisaks on Laine meelest ääretult positiivne, et paljud riigid ei nõua praegu lemmikloomade üle piiri toomiseks vajalikke dokumente. Põgenemise ajal mõeldakse enda ja pereliikmete päästmisele ning hädavajaliku kaasavõtmisele, mistõttu võivad dokumendid lihtsalt ununeda.