Olari Elts toob saali kevadlumise meeleolu

Olari Elts. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Neljapäeval, 29. jaanuaril seisab Pärnu linnaorkestri ees üle ilma tunnustatud noor ja energiline dirigent Olari Elts.

Linnaorkester on sedapuhku laval oma viimaste aegade suurimas koosseisus - 54 orkestrandiga. Olari Elts on eriti oodatud dirigent, kes haarab energilisusega, olles samas äärmiselt range ja nõudlik iga detaili, näiteks dünaamikamärgi suhtes, pannes orkestrandi pühenduma muusikale maksimaalse tähelepanelikkusega.

Olete Pärnu linnaorkestriga kokku puutunud varemgi. Teie dirigendikätt ihkab mitu Eesti professionaalset orkestrit. Miks langetasite oma tihedas graafikus otsuse just pärnakate kasuks?

Põhjus, miks ma siin olen, on eelkõige see, et tean Pärnu linnaorkestrit tõesti juba ammusest ajast. See on olnud üks esimesi orkestreid, kes mind siis, kui ma olin väga noor ega osanud veel midagi, usaldas. Tänu siinsetele muusikutele sain hädavajalikud kogemused edasiseks tegevuseks. Olen neile selle eest väga tänulik, et nad mind välja kannatasid.

Kuna kontsertide kavandamine käib pikalt ette, juhtuski nii, et selle aasta jaanuari lõppu jäänud auk sai taas ühisele kontserdile plaanitud.

Unistava pealkirjaga kontserdi „Kevad jaanuaris" kavas on väga erineva ajastu heliloojaid. Kuidas ühe kontserdi kava üldse valmib?

See käib eri orkestrites erinevalt. Tihti on orkestritel mingid hooajateemad. Müncheni orkestril on näiteks sel aastal teemaks "Alpid".
Tähtis on see, et kunstnikud tahavad rääkida sellest, mis on hingel. Ja mis siis veel saab siin Pärnus sellistel sombustel ilmadel hingel olla kui kevade kiire saabumine. Sellest me vestamegi.

Teosed on siis valitud selle järgi, kes on kirjutanud kas kevadel või kevadest?

Niivõrd kuivõrd. Ma loodan, et kontserdi teema peaks väga selgelt välja paistma, vaatamata sellele, et Prokofjevi viiulikontsert on võrdlemisi talvine lugu. Teose teine osa meenutab mulle möödunud sajandi keskpaiga näärieelseid varahommikusi meeleolusid Peterburis. Hakkab just valgeks minema ja paks lumi on katnud maa ning ühissõidukid hõljuvad vaikselt. See on selline peoeelne vaikus, lume tõttu on liikumine tavalisest poole aeglasem ja kõigil on rõõmus nägu. See on jumalik osa.

Teisedki lood pole vähem tähtsad. Schumann sai valitud seetõttu, et see teos ("Kevadsümfoonia", toim) on tal kirjutatud pöörasest kevadeootusest. Ma ei tea, kas keegi üldse on nii kiiresti sümfooniat kirjutanud - nelja päevaga?! Pole küll võrreldavad kategooriad, et kuue päevaga on keegi teinud pisut rohkemgi (loonud terve maailma).

Kuigi Schumann lõi esialgu nelja päevaga selle teose klaviiri, nagu saksa koolkonnale oli tollal kohane, ja seejärel orkestreeris kahe nädalaga. See on fenomenaalne, et nii lühikese ajaga nii mahukas teos valmida võib!

Coplandi süit „Kevad Apalatšides" on kavas keskkevadine lugu, räästaste tilkumist seal enam ei ole. Copland on helilooja, kes pöörasel määral on mõjutanud Ameerika muusikat.

Ta vastandas end väga keerulistele 20. sajandi algupoole kunstmuusika suundadele ja pidas tähtsaks seda, et kõik oleks lihtne ja arusaadav. Tema kuulus lause on, et see muusika, mis on sündinud olema lihtne, ei ole halvem ega parem kui see, mis on keerulisem ja raskemini mõistetav.

„Kevad Apalatšides" on tema kõige kuulsam teos (v.a Coplandi signaal trompetile, mis kõlab pea kõikides patriootlikes Ameerika filmides ja lipuga seotud toimingutel tänaseni). Linnaorkestriga esitame süidi paljudest variantidest kammerliku ehk laiendatud versiooni.

Selles teoses on folgilikke meloodiaid ja coplandlikku neoklassitstlikku muusikat. See on tõeline vastand Schumannile, kelle helikeel on teistsugune, samal ajal mitte väga keeruline.

Teie kontserdigraafik on väga tihe. Mis on selle aasta suurimad väljakutsed?

(Naerab.) Väljakutseid pole kokku lugenud. Eelmisel aastal andsin rohkem kui 80 kontserti. Üsna pöörane, et suuta see ära teha. Mind seovad pikemad lepingud Šoti kammerorkestriga. Samuti Orchestre de Bretagne'iga Prantsusmaal Rennes'is, millega seisab ees väike turnee.

Sel aastal käin tihedamalt ka Luzerni orkestri ees. Debüüt on Bournemouthi sümfoonikute ja Müncheni kammerorkestriga.

Ja nagu ikka: aastas korra Ameerikasse, korra Jaapanisse, korra Austraaliasse. Kutsed jagunevad suhteliselt ühtlaselt gloobuse peal.

Paraku, mis ei ole väga jätkusuutlik ega pikaajaline, kuid kindlasti võib lähiaastatel juhtuda, on see, et jään mõnda kohta pikemalt. Praegu on Prantsusmaa ja Šotimaa kõrval kolmas koht Eesti, kus ma teen ERSOga üle ühe kontserdi aastas. Ja Nyyd Ensemble, millega me andsime alles otsekontserdi Kölni Raadios, kus mängisime palju Eesti muusikatki.

Prokofjevi viiulikontserdil on solist Anna-Liisa Bezrodny. Miks valisite paljude tublide noorte viiuldajate hulgast just tema?

Esiteks ei ole me temaga koos mänginud ja see plaan oli meil juba ammu. Kui kava kokku panime, tundus Prokofjevi teos igati sobiv olevat, ja selle esitamisega ta rõõmsasti nõustus.

Olen lugenud, et orkestrandid pisut pelgavad teid teie perfektsionismi tõttu. Kas tunnetate seda dirigendipuldis ja kuidas see mõjub ühisloomingule?

Ma ei ole seda küll lugenud ega ole mulle selle kohta infot laekunud. Mulle on muusika tegemise puhul tähtis koostöö, see on võtmesõna. Koostöö kõigiga: orkestriga, heliloojaga. Viimase 30 aasta jooksul on muusikaelus väga palju muutunud.

Häid muusikuid ja orkestreid on igal pool. Kui mina juhatan siin paljusid teoseid alles esimest korda, siis paljud kooseisud on neid lugusid mänginud aastakümneid, mõningad orkestrid koguni aastasadu. Mulle on oluline see, kuidas minu sõnum vastu võetakse. Ilma koostööta ei sünni muusikat.

Maailmamuusikaga palju kokkupuutununa, kuidas hindate tänapäeva Eesti muusikaelu?

Eestis käib metsik muusikaelu. Võrreldes rahvaarvuga, on meil metsikult heliloojaid, pööraselt dirigente (eriti kooridirigente). Kõik see on väga hea.