N, 29.09.2022

ELU25 ⟩ Leonhard Lapin (1947–2022), inimene ja triipkood. Juku-Kalle Raidi ja Marek Reinaasa intervjuu legendiga

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Leonhard Lapin (1947–2022), inimene ja triipkood. Juku-Kalle Raidi ja Marek Reinaasa intervjuu legendiga
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Leonhard Lapini vestlused koer Sabaga
Leonhard Lapini vestlused koer Sabaga Foto: KesKus arhiiv

ELUTEE ARHITEKT: Leonhard Lapini mälestuseks. Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas Leonhard Lapini juures külas. Lugu ilmus kuulehes KesKus 2015. aastal.

Selleks ajaks, kui saapad jalast saab, räägib Leonhard Lapin meie kaasavõetud koer Sabaga juba oma ateljees Kunstihoone peal mõtlikult juttu ning üritab talle teed valada. Ateljee on nii ehmatavalt korras, et kuku või kummuli. Keegi pole kunagi nii korras Lapini ateljeed näinud. Tundub, et koera ootamatu visiit mõjub Lapinile hästi, kogu kraami, millele loom vähegi hambad taha saaks ajada, on Leo kuhugi ära peitnud.

Jutt käib parasjagu arhitektuurist, täpsemalt uuemast arhitektuurist, mis enamasti ei kõlba kuhugi, lausa ime, et üldse keegi selle sees elada viitsib. Leo on just jõudnud asja põhjuseni ning selgitab, kuidas arhitekti jaoks on andestamatu mitte tutvuda endast kõvemate meeste töödega.

Leonhard Lapin (L. L.): (Sabale, õpetlikult näppu tõstes.) Nemad ei vaata ajakirju ega midagi, nemad vaatavad internetti – nagu praegu on need noorte rühmad. Kurat! Viiekesi teevad ühte eramaja, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Et kaks rühma, üks teeb ühelt poolt maja ja teine teeb siis teiselt poolt?

Juku-Kalle Raid (J-K. R.): (Tuppa jõudes ja vahele segades.) See on ju normaalne, kui tüübid teevad asju nagu Tbilisis, et üks vend tuleb ehitab ühe korruse, siis tuleb teine ja ehitab uue peale peale, aga kolmandal avaneb võimalus korstna taha veel paar tuba peita, neljas...

L. L.: (Rehmab käega.) Põhimõtteliselt on jah asi läinud selliseks tiluliluks. Papist majad, talvel jõle külm ja suvel palavad ja nüüd on need kõrghooned, kus aknadki ei käi lahti. Kujutad ette, kuidas sa seal elad.

J-K. R.: Sa oled ju ise ka teinud mitmeid maju. Need on muidugi kõik lahedad?

L. L.: (Uhkelt.) Mul on 90 arhitektuuriga seotud projekti. Ära unusta ära, et maailma arhitektuuripressis on avaldatud ainult kaks Eesti arhitektuuri puudutavat lugu. (Lapini ilmest saab paugupealt aru, et tema näpud on mõlema juures mängus.) Ma olen rahul päris mitme tööga, näiteks üks, mis on tehtud aastal 1975. (Selgitavalt koerale.) Vaata, see oli siis, kui me tegime neofunki. Niiöelda valged majad; ma tegin neid terve sarja ja arvan, et kõige paremini ongi õnnestunud vast see periood. Nendest majadest on tehtud ka mitu magistritööd. Nõukogude ajal oli materjalide valik muidugi väike ja eks mõnigi ole nüüd uute materjalidega korda tehtud. Selline masinmaja, nagu ma neid kutsusin. (Osutab pöidlaga aknast välja.) Pääskülas Udu tänaval, seal on villade rajoon. Seal käivad huvilised turistidki, tuntud objekt...

J-K. R.: Pääsküla ja Nõmmega tuleb mul meelde, et sina olid ju see, kes sõdis Glehni lossi taastamise vastu?

L. L.: (Solvunult.) Vastupidi! Mina sõdisin selle eest, et ta taastataks autentselt! Nad ju ehitasid selle küllaltki suvaliselt ümber. No ja palmimaja. Praegu on konstruktsioon vähemalt korda tehtud. Aga tead, mis plaan neil tipikatel oli (TTÜ arhitektid – J-K. R.)? Panna sinna peale koorikbetoonist katus, et siis maakivist konstruktsioon kooriku külge riputada! Täitsa hullumeelne! See oleks selle palmimaja jumala ära rikkunud. Ta on ikka maailma arhitektuuripärandisse kuuluv asi.

J-K. R.: Meenutab Itaalia arhitekt Gaudit, kes tegi sarnaseid kummalisi asju. Aga Glehn ja Gaudi teineteisest ikkagi täiesti sõltumatult, üksteise asju nad näha ei saanud.

L. L.: Glehnil oli Peterburist üks insener ikka abiks ka. Aga loss on siiski ära rikutud, üldmulje, mõtlen. Paljud Glehni ehitised lõhuti ära, et saada kivi. Vanasti oli ka näha, nõukaajal, kui läksid sinna tänavale, mis lõppes Glehni lossiga, siis oli näha neid kive igal pool. Abihoonetes olid need kivid sees ja... Nii läksid ka Egiptuse püramiidid. Mitusada püramiidi, neist ehitati Kairo linn, ainult mõned suuremad jäeti. Selline on elu. Kuulsid, koerake?

(Saba vaatab Leole otsa ja liputab nõutul ilmel saba.)

J-K. R.: Lapin, ära keskendu koerale, sa hirmutad teda. Vaata, kuidas sa välja näed, nagu mingi bensujaamast šokolaadi näppamise tõttu vallandatud kauboi! Ruuduline särk seljas ilusti ja... Stiilne! Viimane kord, kui sind nägin, olid viskiklubi juubelil – üldse vaid öösärgi, paljaste jalgade ja värviliste sokkidega...

L. L.: (Õiendab.) Lubage-lubage! Mul oli seljas minu värvi triipkoodi järgi tehtud lugupeetud halatt, tegin neid kaks tükki. See on disain! Mitte öösärk! Reet Aus disainis. Seda peabki kandma ilma püksteta – ja punased sokid jalas ja puha. (Usalduslikult.) Ma mõtlesin paar korda minna presidendi vastuvõtule sellega, aga kuna need vastuvõtud olid seal Jõhvis ja Tartus ja... ei ole kindel, et oleks halatiga kohale jõudnud. Ja kurat, kui ma hakkasin kokku lööma, kui palju see mulle maksma läheb sinna minek, no ei taha. (Kavalalt silma pilgutades.) Parem ma maitsen head ja paremat Tallinnas. Pole vaja sihukesi hulle üritusi, kõik vahivad telekast ja tatt jookseb.

J-K. R.: A mis sa inimestele ütled? Neile väga meeldib, nad tahavad vaadata!

L. L.: Inimesed on lollid lihtsalt, milleks peab seda vaatama? Täitsa loomulik oleks, kui president kutsub diplomaatilise korpuse endale vastuvõtule ja tähtsamad riigitegelased, see on etikett.

Marek Reinaas (M. R.): Eks see on paljustki Soome pealt võetud.

L. L.: Sotsiaalseid ressursse tuleb ju vaadata ikka koos. Mitte minema kuhugi suvaliselt. (Hüppab uuele teemale.) Nagu näiteks: mul oli eile avalik esinemine seal Vabaduse platsi tunnelis, mis lõppes skandaaliga...

M. R.: Noh, mis, läksid kaklema või?

L. L.: (Süütult.) Ei-ei, mina loen seal loengut vaikselt ja kaks jorssi tulid sinna. Ma ütlesin, et olge vait, kurat, aga üks ikka hakkas mölisema. No segas. Siis ma lõin ta uksest välja ja siis varises kogu sein ka kokku... No aga ma pidasin loengut edasi uhkelt...

J-K. R.: Kuule, sa ise oled hea meelega käinud teisi segamas, nii et vähe pole.

L. L.: (Suurte silmadega otsa vahtides.) Ei ole, ei ole, mina ei ole kedagi kunagi seganud! Sest see, mis toimus siin Jaani kirikus, oli täielikult ajakirjanduse väljamõeldis! (Kõik naeravad.)

Et mina keset päeva Jaani kirikus, purjus peaga, olla karjunud! Aga mina läksin kainena sinna ja olin kontserdist vaimustunud ja kui tuli vaheaeg, siis nagu Lääne-Euroopas tavaks, ma hüüdsin, et elagu Arvo Pärt! Selle peale Õhtuleht, kellele ma kunagi ei ole intervjuusid andnud, kuulutas kättemaksuks, et purjus Lapin kisas. Inimesed ümberringi muutusid imelikuks, ma läksin siis ukse juurde ja kuulasin kontserdi lõpuni. Võib-olla ma tõesti häirisin neid. Mina ei ole skandaale teinud, minuga seoses on tehtud! (Kõik naeravad jälle.)

Aga kui ma pean loengut ja pean kuulama mingit purjus jobu, siis see käib minu eneseväärikuse pihta. (Arutlevalt.) Halva joogi lõhn ei meeldi ka, oleks siis veel hea viski ja sigari lõhn! Mul pole midagi selle vastu, kui inimesed napsi võtavad ja ka vahele hüüavad, aga teemakohane peab olema, mitte mingi jura.

J-K. R.: Kuidas üliõpilased on, kas nad on sama vilkad kui sina?

L. L.: Tänu Signe Kivile lastakse mind ikka õpetada. Aga ainult kaks osakonda kunstiakadeemias on, kes võib julgemalt õpetada. Arhitektuur ja sisearhitektuur, sest sinna on nii kõva konkurents, sul peab selge olema korralikul tasemel matemaatika, eesti keel, mida mõned üldse ei oska... Juba koolist tulevad 200 punktiga. Aga, kurat, samas on värk viidud isegi nii kaugele, et viimane kord ei olnud enam joonistamist maalimist katsetes sees ja esimesel kursusel tudengid ei oska joonistada. Täitsa jama.

Joonistada ei oska, aga muidu on väga arukad. Ajutegevus on neil raiskadel väga hea, olen just imestanud, et viimastel aastatel saavad õpilased väga kergesti aru kõigest, erinevalt sellest, mis oli 20 aastat tagasi.

Kahjuks on vahetatud välja häid dekaane uute inimeste vastu, kellel pole lihtsalt kogemusi, pole selliseid rahvusvahelisi sidemeid. Näiteks Juhan Maiste, kes välja söödi, korraldas muinsuskaitse osakonna, viis tudengid Itaaliasse suvel. Neid, kes on lahkunud või välja söödud, tehtud nende elu võimatuks, neid on ikka kümme, mitte üks. Ja see kõik juhtus eelmise rektori ajal, kellel oligi kontseptsioon, et peavad olema korralikud õppejõud. Kirjuta jutumärkides «korralikud». Mitte isiksused. Kurat, kogu maailmas on kunsti alal õpetajateks ju isiksused. Aga siis tuleb 50-aastane õppejõud, kes on teinud ühe isikunäituse. Mul on sada isikunäitust olnud. Aga maalikunsti osakonda mind õpetama ei kutsuta.

J-K. R.: Nojah, sul on särk liiga plekiline!

L. L.: Ma elan vastavalt oma maitsele, ostsin selle kunagi Balti jaama turult viie euro eest, mulle meeldib see särk!

J-K. R.: Kuule, Leo, sa oled täna kuidagi imelikult viisakas, räägi ära, mis värk toimub?

L. L.: (Kiiresti.) Ei ole midagi, kõik on korras!

J-K. R.: Kas sul ei ole seda muret, nagu luuletaja-maalikunstnik Sass Suuman kurtis teinekord vintis peaga, et kunstnikud ei võta teda omaks ja luuletajad ei võta teda omaks, keegi ei võta teda omaks.

L. L.: (Naerab.) Mõned kunstnikud arvavad, et mul on arhitektide hulgas nii palju tuttavaid, et küll minu käest alles tellitakse – maale, hoonetele seintele. Aga erakordselt vähe on tellitud! Soome on tellitud rohkem kui Eestisse muuseas.

Ja ei võetagi omaks! Ma olen kaks korda järjest olnud ka kirjanduspreemia nominent, mitte järjest, aga viimase kümne aasta jooksul. Aga auhinnad antakse oma tsunfti liikmetele.

J-K. R.: Sa oled ju meie kirjanikele hunniku raamatuid kujundanud ka.

L. L.: Omal ajal, kui ma noorena alustasin, siis kujundasin raamatuid Mati Undile, Paul-Eerik Rummole, Henn-Kaarel Hellatile, samale Sass Suumannile ja igasugustele tegijatele. Trükitehnika oli ainult erakordselt sitt sel ajal. Originaalid kinkisin sinna rahvusraamatukokku. Väga palju keelati ju ka ära, need keelatud asjad on minu käes. Kui praegu tahaks uuesti teha, siis saaks sealt kätte originaalid ja saab korralikult trükkida. Muidugi ei tohtinud sinimustvalget olla. Teadsin seda ja siis ma tegin sinihallvalge ja see trükiti ära ja siis kohe keelati ära ka. Siis tegin sinipunavalge trikoloori ja see ka keelati ära. Siis lõpuks mõtlesin, et ah las trükikoda paneb kolmandaks ise, mis värvi tahab. Mul olid need variandid alles, aga ükspäev, kui arhiivi vaatasin üle, vihastasin ja viskasin minema. Jätsin ainult selle originaali alles. Selliseid nalju on juhtunud.

J-K. R.: Sa ju üldse tegid palju sigadusi, mis nõukogude võimu vihastas.

L. L.: (Erakordselt tagasihoidlikult.) No eks ikka mõnikord, nii palju kui võimalik. Mulle ikka inimesed tulevad ja räägivad, sest ma ise unustan palju ära. Aga asju on juhtunud. KGB-s olen ikka esseesid käinud kirjutamas. (Hüppab uuele teemale.) Looming ei taha mind avaldada, nüüd suri ära Andres Ehin, igavene mölluvend, eks ole. Ja nüüd seisab seal aasta aega minu tekst «Reis ümber maailma», kuidas me otsustasime Jüri Arraku, Ehini, Jaak Adamsoniga teha ringi Eestile peale. Aga muidugi eri kohtades, tarvitades erinevaid jooke... Ja juhtus igasugu asju. Ilmselt ei avaldata, kuna kardavad perekonda. Et Kristiina Ehin ja Ly lähevad võib-olla hulluks.

J-K. R.: Kuule, sa võid selle teksti, mida Looming ei avaldanud, mulle saata, miskipärast usun, et võiks ära trükkida...

L. L.: Kurat, seal ei ole ju midagi hullu. Kui ma oleksin kirjutanud, mis tegelikult oli!

No näiteks kui Toomas Vint sai 60, siis paluti Toomas Vindist kirjutada. Aga Toomas saatis mulle üle kogu Nõukogude Liidu kirjanike puhkekodudest kirju ja eks ma siis avaldasin nad hiljem Loomingus. Ja hullemad asjad võtsin Aili pärast välja. Ja kui oli juubel, siis läksin sinna kirjanike majja, kus oli Aili ja tõstis kisa, et sa oled palju hullem veel kui Toomas Vint...

Ükskord oli Toomasel vene naisterahvas fotograaf, ägeda iseloomuga, kellega ma sattusin pidutsema. Ja kui ma temaga pidutsesin, siis ta ütles, et ta oleks ikka tahtnud Toomas Vindiga juua. Ma ei tahtnud siis temaga edasi suhelda, ta muutus metsikuks ja hakkas mind kalliste aparaatidega viskama. No ma ei talunud seda ja tõin Tomi tema juurde. Siis pidutsesime koos ja siis jäi Tom sinna vangi ja mina lahkusin. Ja Tom ei saanud kolm päeva ära minna, naine harutas tal riided koost lahti. Kui siis naine läks viina järele, siis ta sai Ailile helistada ja muidugi süüdistas Lapinit. Lapin, kurat, viis mind vene litsi juurde...

J-K. R.: Vene litsid, viinavõtmine... Kuidas sul endal nende töö ja puhkehetkedega on?

L. L.: (Rahulolevalt.) Suurepärane!

J-K. R.: Mis see tähendab?

L. L.: (Kiidab.) Telemaja kohvik on hea, seal on vein pea poole odavam, kui siin Wiiraltis või Kukus. Karskust ei hakka harrastama, milleks mulle see veel sellises eas? Kes see seal teisel pool pärast ikka küsib, et mitu liitrit see Lapin ära jõi? Vanasti, kui oli pingelisem tööperiood, et pidid nädalate kaupa pikad päevad tegema, siis ikka sai napsu võetud, pidi võtma, et üleval püsiks. Ja kui valmis sai, siis sai üks korralik kräu tehtud!

Märksõnad
Tagasi üles