Kui paljude väikeste maanurkade tuiksoon on pood, siis Eesti kõige pisemas linnas Mõisakülas on peale selle inimeste kohtumispaigaks saanud ka apteek.
Mõisaküla elab endiselt raudtee lummuses
29. jaanuar 2009, 16:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ühel sombusel jaanuarihommikul Mõisakülla sisse sõidame, näib linnake välja surnud olevat: inimesi liigub seal ringi väga vähe, pimedate akende ees on kardinad ja tänavatel veereb ettevaatlikult mõni üksik auto.
Mõisaküla apteek asub punaka, siit-sealt varisema kippuva krohviga majas keset linna. Selle üks naaber on kasutatud rõivaste kauplus ja teine toidupood.
Apteegi leti taga seisab varsti juba kaheksa aastat sealsamas töötanud heledapäine heatujuline Kadri Maling. Tema ei ole Mõisaküla elanik, vaid sõidab kohale paarikümne kilomeetri kauguselt.
«Pidage nõu apteekriga!»
Olla apteeker Mõisakülas on midagi hoopis erilist. Selle töö kõrval tuleb Kadri Malingul tegelda veel palju muuga, mida farmatseutidele koolis ei õpetata. Vahel peab olema inimestele panganõustaja või õpetama mobiiltelefoniga ümber käima. Tihti on aga apteeki sisenenul lihtsalt vaja kedagi, kes teda ära kuulaks. Ravimireklaamidest tuttav lause «Pidage nõu apteekriga» saab Mõisakülas täiesti uue tähenduse.
Mõisaküla on olnud peaaegu terve aasta perearstita. Tõsi, kaks korda nädalas käib hädalisi vastu võtmas naabervalla Abja tohter. Kokku on ta seal nende päralt viis tundi, aga sellest jääb väheks. Nii tulebki tõbisel ise Abja-Paluojale arsti jutule sõita.
Kuigi paberil paistab kõik korras olevat, on reaalsus paraku teistsugune: busse lihtsalt suurt ei sõida.
«Viimane perearst käis meil siin Kilingi-Nõmmest,» ütleb Maling. «Samas ei ole kedagi süüdistada. Kui juba Tallinna lähedale ei suudeta perearsti leida...»
Leplikud ja kannatlikud
Kui mõne aja eest Kadri Malinguga kohtumist kokku leppisime, hoiatas ta kogenult, et pikemaks jutuajamiseks ei pruugi tal aega jääda. Ja juba kriiksatabki apteegiuks. Sisse astub sinepikollases mantlis punase pearätiga proua.
Ette rutates olgu öeldud, et sellest hetkest peale kundede voor ei lakka.
82-aastane Hilda Kaldoja teeb oma ostud ning paneb tagasi saadud paberrahad ja mündid hoolikalt rahataskusse. Tuleb välja, et proua Hilda on elanud Mõisakülas juba 1952. aastast saadik.
«Siis olid kolhoosid ja ma tulin siia tööle. Nii ta läks. Praegu aga pole siin enam midagi,» lausub ta ning ajakirjanike kohalolekust ilmselgelt häiritud, kiirustab lahkuma.
Kadri Maling tähendab, et tegelikult on Hilda Kaldoja vitaalne ja rõõmus ega virise kunagi. Just kohalike elanike eestlaslikult pikk meel ja stoilisus ongi talle tugevat muljet avaldanud.
«Inimesed on siin kogu selle kurva mängu juures nii hirmus leplikud ja kannatlikud! Mõnikord ma täitsa mõtlen, et nad võiksid märksa rohkem nõuda,» räägib Maling ning vaatab mõtlikult aknast välja. Naeratus kaob tema näolt üldiselt haruharva...
Riik riigis
Kunagi mürises Mõisakülas linavabrik ning rauast tee oli liin, mida mööda pulbitsev elu linna voolas, seda toitis ja kosutas.
Tänu raudteele linn üldse alguse saigi: Mõisaküla tekkis Abja mõisa õige soistele maadele, kust 1895. aastal hakati läbi ehitama Pärnu—Valga kitsarööpmelist raudteed.
Väikelinnade hulgas ei olnud Mõisaküla üks jõukamaid mitte ainult maakonnas, vaid kogu Eestis. Seal asusid muu hulgas kohus, advokatuur, notar ja tolliamet.
Kuigi nüüdseks on Mõisakülast üles kistud ka viimased rööpad ja vanarauaks antud liiprinaeladki, on raudtee lummus visa kaduma. Kadri Maling kuuleb alalõpmata jutte, mis algavad sõnadega «Kui raudtee siin veel alles oli...».
Raudtee oli justkui riik riigis. Raudteetöölistel olid isegi omad arstid, head-paremat kraami pakkuvast raudteepoest rääkimata. Mõisaküla raudteepoes käidi kaubareisil ka Viljandist ja kaugemaltki.
Järgmine apteeki sisenenu sammub kindlameelselt leti äärde, võtab kiirustamata käest punased kootud labakud ja osutab näpuga soovitule.
«Kõik on hea,» vastab ta tõsiselt küsimusele, mis linnas kuulukse. Teele on Mõisakülas elanud kogu elu. Omal ajal oli ta linavabrikus kangakuduja.
Tööd pole Teele kunagi kartnud. Üks, mis talle kohe sugugi ei meeldi, on virisemine.
«Mis meil siin viga — teid lükatakse lahti, liiva puistatakse ja kiirabi tuleb ka alati kohale,» arutab ta asjalikult. «Kes tahab viriseda, see viriseb ikka.»
Vahepeal apteeki astunud vanem mees on Mõisakülas elanud ainult viis aastat. Tütar on tal juba üle paarikümne aasta Soomes olnud, poeg seevastu elab Mõisaküla külje all.
«No ega noortel siin, jah, midagi teha ole,» leiab mees.
Viimasel ajal on linnakeses ukse kinni pannud kaks väikest toidupoodi. Puudu on aga veel paljust, mille peale võõras ei tulegi. Kes oskaks näiteks arvata, et ühes linnas ei ole juuksurit? Mõisakülas aga näe ei ole. Endised juuksurid pidavat küll tuttavatel kodus pisitasa lõikama.
Mõisakülas pole enam pangaautomaatigi. Ühel poel muide oli kunagi ühe pangaga omalaadne leping, tänu millele sai soovija poest sularaha välja võtta — muidugi kui seda kassas olema juhtus. Praegu on Mõisakülas postipank ja kaks korda kuus põikab sisse pangabuss.
Kõige selle taustal mõjub tähendusrikkana tõsiasi, et üks müüdumaid kaubaartikleid apteegis on valuvaigistid.
Rongid siin enam ei käi
Apteegi järgmine külaline, eakas, kuid endiselt krapsakas Ruth Nugis on kogu elu Mõisakülas elanud.
«Ega meil, vanadel, siin kerge ole — kõik on kallis, muudkui maksa,» seletab ta. «Lapsed elavad mul ka kaugel.»
Kõige keerulisem ongi Mõisakülas nendel vanainimestel, kes peavad omal käel hakkama saama.
Mis võiks Mõisaküla aidata, seda ei oska Ruth Nugis küll välja mõelda. Valitsuse peale ta igatahes ei looda. Ka tema meenutab heldimusega õitsvat raudteeaega. «Raudteel oli isegi oma hambaarst!»
Ruth Nugis ise töötas samuti raudteesüsteemis ning pidas seal aastate jooksul igasugu ameteid, isegi kraana peal on tulnud olla.
«Kui viimase rongi ära saatsime, siis lootsime, et küll neid tuleb veel. Aga näe, ikka ei tulnud,» ohkab naine. Hiljuti oli maha tõmmatud isegi kahekorruseline raudteeputka, mida ta kunagi oma kätega ehitada oli aidanud.
Kull teab, Kull mäletab
Jutt lehemeeste kohalolekust on napi ajaga linnas levinud. Apteegiuksest astub kavalalt naeratades sisse musta karvamütsi ja helehalli lõuahabemega Arnold Kull, kes puistab juba lävepakult linnaga seotud aastaarve nagu käisest.
Kevadel täitub Arnold Kullil 87 eluaastat. Leiba teenis ta omal ajal kokku 38 aastat linavabrikus.
«Mõisaküla oli üks kõva linn,» alustab viie aasta eest linna aukodanikuks kuulutatud vanahärra kodupaiga ajaloo tutvustamist ning sätib end mugavalt, jalg üle põlve, toolile istuma.
Kunagi oli Tunne Kelam teda elavaks muuseumiks nimetanud. See seik on tal kirkalt meeles. Kelam tulnud ise Kulli juurde pingile istuma ja ajanud pikalt juttu.
Mõisaküla rahvas muudkui vaadanud ja imestanud, et huvitav, millest ometi nad nii kaua kõnelevad.
«Elav muuseum — nii ta, jah, mulle ütles. Ja veel ütles, et lapsi siin ei ole, aga ise jäi pärast seda lapsevankri alla!» meenutab mees ja muheleb. Kelami antud nimekaart on tal seniajani pintsaku rinnataskus.
Arnold Kulli elulugu on kirju. Muu hulgas on ta üks kord ka surma saanud. Nimelt tunnistati ta Sõrve sääre lahingus hukkunuks. Tegelikult oli ta aga hakatuseks seitse kuud sakslaste käes vangis ning pärast sealt pääsemist istus täpselt sama kaua venelaste juures.
Räägitakse, et vahel käis Kull Saaremaal oma hauasammast vaatamas — tema nimi on langenute nimede hulgas kivisse raiutud.
«Nüüd tahetakse meilt linna staatust ära võtta,» läheb Arnold Kull lausa põlema. «Ega siis elanike arv ole tähtis! Majade arv on tähtis! Mõisakülas on koguni neli kirikut!»
Pikalt ja laialt pajatab mees oma kodulinnast. Apteeki tal parajasti asja ei olnudki, tuli lihtsalt juttu ajama.
«Kui midagi teada tahate, siis küsige aga Kulli käest,» paneb ta veel enne minekut meile südamele ja viipab sõbralikult ukse vahelt. «Elage ilusti!»
Soovime Arnold Kullile tugevat tervist ning asutame samuti minekule. Viimase pilguga tabab silm, et lapsemähkmeid on selles apteegis vaid paar pakki kõige kaugemas nurgas.