Läbi aegade on kõigil diktaatoritel olnud peas ja südames üks salamure: mitte muutuda naeruväärseks, kirjutab Juku-Kalle Raid. Punn Mutini sõjas Ukraina vastu on meemidel, naeruvääristamisel ja hiiglaslike ambitsioonidega hulluks läinud juhi väljanaermisel oluline koht. Ning seda teeb praegu kogu maailm.
Seesama meem siin, "Mutin on punn" pärineb 2014. aastast; kujundasin särgi, kui Krimm ära võeti. Ent see pole mitte minu idee, vaid mugandus ja laen. 2011. aastal, Moskva suurte meeleavalduste ajal Putini vastu, kandsid noored moskvalased jopet "Хутин Пуй" (Hutin Pui). Viibisin ise sel ajal Vene pealinnas ning mäletan selgelt, kuidas just see meem korravalvurid ja putini-meelsed kohe eriti endast välja ajas. Lühike suguorgan – see ei mõju matšopresidendi piltlikustamisel matšole endale loomulikult kuigi meeldivalt.
Lühike suguorgan – see ei mõju matšopresidendi piltlikustamisel matšole endale loomulikult kuigi meeldivalt.
See oli valimisaasta, opositsioonitegelastega mööda linna liikudes jäi silma teinegi asjaolu, mis jälle kord tõestas: iroonia ja nali on diktaatorile alandav nagu vitsaga piki paljast taguotsa saamine. Kõigevalitsejal ei kista ju pükse jalast ega anta nähvakat üle kanni! Nimelt kleepisid noored plankudele plakateid, mis naeruvääristasid neid samu valimisi, kuna diktaator oli nad ette ära kaaperdanud: "Kõik valima!" – seisis posteril, mis kujutas endast lambakarja. "Vali!" Kuulutas teine poster, mille peal oli telekapult, kus kõikidele kanalinuppudele kirjutatud "Putin". Ja lõpuks pilt surnukskägistatavast kanast: "Tahad kõva kätt? Saavutad lõpliku korra!" Jne. Neile plakatitele organiseerisid võimud tõelise nõiajahi: autoreid toona ei tabatudki, aga ilmselgelt paanilised üksused jooksid mööda pealinna ringi ja rebisid neid maha.
Ka ajaloost teame hästi, kuidas kõva käega mehed ei sallinud, kui nende üle ilguti.