IMEKAUNID KAADRID ⟩ Sisuloojate Kätlini ja Hans Markuse ekstreemne matk Lapimaal: ööd veedeti telgis ja vett keedeti lumest

Sisulooja Kätlin Nedo ja tema loodusfotograafist kallim Hans Markus Antson on varemgi oma matkalembusega meedias figureerinud. Mõni aeg tagasi võttis paar ette 15-päevase rännaku Lapimaal.

Krõbedates külmakraadides seigelnud noored tunnistavad, et see oli nende ekstreemseim matk ning sõba saadi silmale telgis. Hans Markus ja Kätlin rääkisid Elu24-le muu hulgas sellest, milline tavaline matkapäev Lapimaal välja nägi ning kuidas tuleb taolistes äärmuslikes oludes riietuda.

«Niivõrd pikal perioodil ja niivõrd külmade ilmastikutingimustega pole me varem matkamas käinud,» ütleb Hans Markus. Tema elukaaslase Kätlini sõnul oli paks lumi mõnes kohas suisa kaelani. «Õnneks kaelani lumme me ei vajunud, sest meil olid räätsad jalas, mis meid enam-vähem lume peal hoidsid. Matka esimesel ööl saime silmitsi seista ka 25 külmakraadiga, mis oli vägagi ekstreemne algus meie seiklusele,» kirjeldab Kätlin ja lisab, et temperatuur kõikuski iga päev 10 ja 26 miinuskraadi vahel.

Reis kestis kokku 18 päeva, millest kolm ja pool päeva kulus sinna- ja tagasisõiduks. «Autoga oli üks ots 1200 kilomeetrit. Tegelikult oleksime kiiremini kohale jõudnud, aga sinna sõitmine kulges tee libeduse tõttu veidi aeglasemalt ja üleüldse liiklesime ettevaatlikumalt ja vaiksemalt,» meenutab Kätlin. Samuti olid matkapäevad lühemad seetõttu, et valget aega oli vaid kuus tundi. 15 päeva veedeti kelkudega matkates, seejuures ööbiti telgis.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by HANS MARKUS ANTSON (@hansmarkusantson)

Ekstreemsed ilmastikuolud ei võimaldanud ka väga suuri vahemaasid endale eesmärgiks seada. «Meil polnud konkreetset punkti, kuhu iga päeva lõpuks jõudma pidime. Matkasime sinna, kuhu jalad viisid. Üks päev sumpasime ühte kilomeetrit neli tundi,» meenutab Kätlin.

Magamiskott on nagu termos

Noored ööbisid matkates telgis. Kuidas see ometi nii äärmuslikes tingimustes võimalik on? «Matkamise puhul on oluline hea varustus, kuid isegi olulisem on teadmised ja oskused oma varustust kasutada,» ütleb Hans Markus.

Tema sõnul on tähtis kanda hoolt oma esmavajaduste eest ja eks need tegevused suuresti matkapäevi sisustavadki. Milline nägi aga välja üks tavaline matkapäev Lapimaal? «Hommikul ärgates keedan lumest vee ja teen valmis pudru. Siis sööme hommikust. Siis pakib Kätlin magamiskoti ja matid kokku. Paneme kokku telgi ja pakime kelgud. Seejärel matkame räätsadega uude piirkonda, kuhu jõudes seame üles telgi. Kätlin teeb korda magamistoa, mina keedan samal ajal joogivee ning vee lõuna- ja õhtusöögi jaoks. Lumest vee keetmine on äärmiselt aeganõudev tegevus.» Nii Hans Markus kui ka Kätlin rõhutavad külmas kliimas matkamise puhul just toidu olulisust, mistõttu olid paaril kaasas väga kaloririkkad toidud.

Loodusfotograaf Hans Markus Antson matkas koos elukaaslase Kätliniga Lapimaal. Foto: Erakogu

Hans Markus ütleb, et külmas hakkama saamiseks on tähtis korralikult süüa ja vajaduse järgi riietuda. «Talvel looduses viibides levib tihtipeale arvamus, et tuleb selga panna kõige paksemad riided, kuid tegelikult on oluline riietuda vastavalt aktiivsusastmele. Matkates peavad seljas olema õhemad riided ja paigale jäädes tuleb soojemad kihid selga tõmmata. Oluline on, et ei hakkaks higistama, sest siis saavad riided märjaks ja just siis on oht külmetuda, samuti ei ole võimalik riideid väga hästi kuivatada,» ütleb Hans Markus. Ta lisab, et kui paigal seistes hakkabki veidi jahedam, aga kõige soojemad riided on juba seljas, siis tuleks ennast veidi liigutada, et kehal uuesti soe hakkaks.

Loodusfotograaf Hans Markus Antson matkas koos elukaaslase Kätliniga Lapimaal. Foto: Erakogu

Kätlin sõnab, et tema jaoks oli kõige ebameeldivam osa päevast telkimisplatsile jõudmine ja siis liikumisriiete vahetamine paksema kihi vastu. «Kui oled terve päeva matkanud ja lõpuks seisma jääd, siis hakkab kehal päris ruttu külm.»

«Kätlin teeb korda magamistoa, mina keedan samal ajal joogivee ning vee lõuna- ja õhtusöögi jaoks. Lumest vee keetmine on äärmiselt aeganõudev tegevus.»

Magamiseks kasutati magamiskotti, mis on mõeldud ka 30-kraadises pakases ööbimiseks. Hans Markus aga lisab, et soojast magamiskotist üksi jääb väheks ning olema peab ka hea madrats või matt, mis isoleeriks maapinnast tulevat külma õhku.

«Kui matt all on kehv, siis ka kõige soojema magamiskotiga hakkab külm. Magamiskotis magades ei tohi seljas olla liiga palju riideid, sest siis ei jää soojale õhule magamiskotis ruumi. Üldiselt piisab meriinovillasest soojast pesust või magada võib ka täiesti alasti. Olen maganud ka –24 kraadiga magamiskotis nii, et sooja pesu mul seljas ei olnud, ja oli äärmiselt soe, isegi veidi palav hakkas!» Hans Markus lisab, et magamiskott toimib kui termos ehk inimene ise peab oma kehasoojusega magamiskoti seest soojaks kütma. 

Lume all ägavad puud ja imekaunid virmalised

Külm polnud aga ainus takistus. Toime pidi tulema ka tuule ja niiskusega. Ekstreemsed ilmastikuolud on aga loonud imekaunid vaatamisväärsused. «Külma ja niiskuse tõttu on seal ka kõik puud paksu lume- ja jääkihi all. See oli kõige võimsam vaatepilt, mida ma kunagi näinud olen! Kui nüüd veel sellest uskumatust ilust rääkida, siis nägin ka oma esimesed virmalised ära,» meenutab Kätlin.

Hans Markus tunnistab, et on Lapimaa külastamisest unistanud juba peaaegu kümme aastat. Esimest korda hakkas ta reisile mõtlema siis, kui nägi Eesti loodusfotograafide fotosid lume raskuse all ägavatest puudest.

Loodusfotograaf Hans Markus Antson matkas koos elukaaslase Kätliniga Lapimaal. Foto: Erakogu

Paar reisis pettuma ei pidanud. «Esimene päev pakkus meile juba tõeliseid miinuskraade, öösel oli –25 kraadi, ilusat loojangut ja öösel virmalisi,» meenutab Hans Markus. «Siis oli meil pooleteise nädala jagu pilves ilma ja reisi lõpus veel kolm selget ööd. Kahel neist olid väga tugevad virmalised ja mõlemad korral sai terve öö üleval oldud ning virmalisi pildistatud.»

Loodusfotograaf Hans Markus Antson matkas koos elukaaslase Kätliniga Lapimaal. Foto: Erakogu

Möödunud aasta märtsis rääkis Hans Markus, et pärast gümnaasiumi lõpetamist ei teadnud ta veel väga täpselt, mida edasi õppima minna, kuid tema kindel soov oli hakata tõsisemalt tegelema loodusfotograafiaga. Nii sai linnalapsest Tartu Ülikooli ökoloogiatudeng. Loodusfotograafia võtab noore mehe enda sõnul kokku selle, kes ta on. «Mulle meeldib lugusid jutustada,» selgitas Hans Markus toona.