Ukraina president Venemaa rahvale: sõda võtab kõigilt julgeolekukindluse

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets jagas oma sotsiaalmeediakontol Ukraina presidendi kõne eestikeelset tõlget. Mida ütles president Volodõmõr Zelenskõi Venemaa inimestele 24. veebruaril, mil Venemaa rünnak Ukraina vastu algas? 

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi kõne 24. veebruaril 2022: 

Algatasin täna telefonikõne Venemaa Föderatsiooni presidendile. Tulemus? Vaikus. Kuigi see vaikus peaks olema praegu Donbassis. Selle pärast tulen ma täna teie ette üleskutsega kõikide Venemaa kodanike poole. Mitte kui president, vaid kui Ukraina kodanik.

Me jagame enam kui 2000 km riigipiiri. Täna on selle ümbruses teie sõjavägi: pea 200 000 sõdurit ja tuhanded sõjaväeüksused. Teie juht on kiitnud heaks nende liikumise meie poole. Teise riigi territooriumi poole. See samm? See samm võib algatada tohutu sõja terves Euroopas. Terve maailm räägib sellest, mis võib juhtuda igal hetkel. Põhjus võib ilmneda igal hetkel. Igasugune provokatsioon, iga säde. Säde, millel on potentsiaali põletada maha kõik. Teile on öeldud, et see säde toob vabaduse Ukraina inimestele. Aga need inimesed on juba vabad. Nad mäletavad oma minevikku ja ehitavad oma tulevikku. Nad ehitavad seda, mitte ei hävita, nagu teile öeldakse televisioonis iga päev.

Ukraina teie uudistes ja Ukraina reaalsuses on kaks täiesti erinevat riiki. Kõige olulisem erinevus on see, et meie oma on reaalsus. Teile öeldakse, et me oleme natsid. Aga kuidas saab üks rahvus olla natsistlik pärast seda, kui nad ohverdasid üle kaheksa miljoni elu, et natsismi hävitada? Kuidas saan mina olla nats, kui minu vanaisa elas üle terve sõja, olles osa Nõukogude jalaväest, ja suri kolonelina iseseisvas Ukrainas? Naabrid rikastavad üksteist kultuuriliselt. See ei tee neist üht üksust, ja ei erista inimesi kui «meie» ja «nemad». 

Teile on öeldud, et me vihkame vene kultuuri. Kuid kuidas saab vihata üht kultuuri? Ükskõik millist kultuuri? Me oleme erinevad, kuid see ei ole põhjus olemaks vaenlased. Me tahame ehitada omaenda ajalugu. Rahus. Rahulikult. Tõeselt. Teile räägitakse, et ma tellin rünnakuid Donbassile. Et ma pommitaks küsimusteta. Kuid küsimused on hoopis need: keda ma ründan? Keda ma pommitan? Donetskit? Kus ma olen käinud kümneid kordi? Olen näinud nende nägusid ja silmi. Artemat? Kus olen sõpradega jalutanud? Luganskit? Kus on minu parima sõbra ema kodu? Koht, kuhu tema isa on maetud? Donbas Arenat? Kus olen koos kohalikega kaasa elanud meie poistele Euroopa meistrivõistlustel? Shcerbakova Parki? Kus me jõime koos pärast seda, kui meie meeskond kaotas? Pange tähele, et ma räägin praegu vene keeles, kuid mitte keegi Venemaal ei saa aru, mida need nimed, tänavad ja sündmused tähendavad. See kõik on teile võõras, teadmata.

See on meie maa. See on meie ajalugu. Mille nimel te võitlete? Ja kelle vastu? Paljud teist on Ukrainat varem külastanud. Paljudel teist on siin sugulasi. Osad teist on õppinud meie ülikoolides. Saanud sõbraks ukrainlastega. Te tunnete meie iseloomu, meie inimesi, meie põhimõtteid. Te teate, mida me hindame enim. Vaadake endi sisse, kuulake terve mõistuse häält. Kuulake meie hääli.

Ukraina inimesed tahavad rahu. Ukraina ametivõimud tahavad rahu. Me tahame seda, ja me saame selle. Me teeme kõik, mis meie võimuses. Me ei ole üksi. Tõepoolest, Ukrainal on toetajaid paljudes riikides. Miks? Sest me ei räägi «rahust iga hinna eest». Me räägime rahust, põhimõtetest, õiglusest. Kõigi õigusest määrata omaenda tulevik, räägime turvalisusest, ja kõikide õigusest elada ilma ohuta. Kõik see on meile oluline. Kõik see on oluline rahu heaks. Ma tean, et see on oluline ka teile.

Me teame, et me ei taha sõda. Mitte külma, mitte kuuma, mitte vahepealset. Kuid kui meid ohustatakse, kui keegi üritab ära võtta meie maa, meie vabaduse, meie elud. Meie laste elud. Siis me kaitseme end. Me ei ründa – vaid kaitseme. Meid rünnates, näete te meie nägu. Mitte meie selga – meie nägu. Sõda on üüratu kannatus ja sellel on suur hind, selle sõna igas mõttes. Inimesed kaotavad oma raha, maine, elukvaliteedi, vabaduse, ja kõige olusem – inimesed kaotavad oma lähedasi. Kaotavad iseend. Paljudest asjadest on sõjas puudus. Kuid mida on sõjas küllaga, on valu, mustus, veri, surm. Tuhanded, kümned tuhanded surmad.

Teile on öeldud, et Ukraina on oht Venemaale. Kuid see ei olnud tõde minevikus, ei ole praegu, ja ei ole tõde ka tulevikus. Te tahate turvagarantiisid NATO-lt. Meie samuti tahame garantiid enda turvalisusele. Me tahame Ukraina turvalisust – teie eest. Venemaa eest, ja teiste Budapesti memorandumi liikmete eest. Me ei ole tänasel päeval suvaliste julgeolekuliitude liikmed. Ukraina julgeolek on seotud meie naabrite julgeolekuga. Seetõttu räägime me nüüd terve Euroopa julgeolekust. Kuid meie peamine eesmärk on rahu Ukrainas ning meie kodanike ja ukrainlaste turvalisus. Meie püüdlus on anda kõigile sellest teada, kaasaarvatud teile.

Sõda võtab kõigilt julgeolekukindluse. Mitte kellelgi ei saa olema julgeoleku garantiid. Kes kannatab selles kõige enam? Rahvas. Kes saab selle kõige juhtumist ära hoida? Rahvas. See rahvas on teie seas – ma olen kindel, et on. Avaliku elu tegelased, muusikud, näitlejad, sportlased, teadlased, arstid, blogijad, koomikud, tiktokkerid jpm. Tavalised inimesed. Tavalised, lihtsad inimesed. Mehed, naised, vanad, noored, isad, ja mis tähtsaim – emad. Sama palju on neid inimesi Ukrainas, olenemata sellest kui palju nad üritavad teid veenda vastupidises. Ma tean, et minu kõnet ei näidata Vene televisioonis. Kuid Venemaa kodanikud peavad seda nägema. Nad peavad teadma tõde. Ja tõde on, et see peab lõppema, enne kui on liiga hilja. Ja kui Venemaa juhid ei taha meiega rääkida, rahu nimel, siis äkki nad tahavad rääkida teiega. Kas Venemaa inimesed tahavad sõda? Soovin, et ma oleksin võimeline sellele vastama. Kuid see vastus sõltub ainult teist: Venemaa Föderatsiooni kodanikest. Tänan teid.