E, 4.07.2022

ELU 25 ⟩ VABA RIIGI TERVISEKS! Juku-Kalle Raid uurib, milliseid naljakaid napse (ja kui palju) on eestlased minevikus joonud. Vaata ka lustakaid silte!

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
VABA RIIGI TERVISEKS! Juku-Kalle Raid uurib, milliseid naljakaid napse (ja kui palju) on eestlased minevikus joonud. Vaata ka lustakaid silte!
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Taadid ja memmed! Vabariigi aastapäeva puhul väikesed tropid!
Taadid ja memmed! Vabariigi aastapäeva puhul väikesed tropid! Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv

Taasiseseisvunud Eestis on tore komme: vabariigi aastapäeva tähistatakse musta kiluvõileivaga, kus peesitab kindlasti lõbus viil keedumuna – ning pitsikese viinaga. Kust see kooslus antropoloogiliselt pärineb, me paraku ei tea, ilmselt on tegu isetekkelise nähtusega, rahva poolt käima lükatud liikuriga. Esimese vabariigi ajal sellist kommet (vähemalt massides) me ei tähelda. Järgnevas loos heidame pilgu meie napsiharjumustele ning ka naljakatele pudelitele, millega Eestis laudu on kaetud.

Viina põletamise lugu Euroopas on tekitanud tuliseid vaidlusi. Kes tegi esimesena? Kus? Destilleerimise mõtlesid välja araablased, aga see levis üsna kiiresti läänemaailma kloostritesse ning sealt edasi rahva hulka. Tänaseni kestab aegajalt eskaleeruv viinatüli Venemaa ja Poola vahel. Nimelt registreerisid poolakad sõna "vodka" oma rahvusliku kaubamärgina, mis ajas Venemaal inimesed endast välja. Kuidas siis nii? Standardse viina kanguse 40 kraadi kehtestas ju suur Mendelejev ise, Venemaa riiklik tarkpea, mitte mingi poolakas. Igal juhul pärineb enimlevinud teooria kohaselt sõna "vodka" slaavlastelt, see on siis sõnadest "voda" pluss hellituslõpust "ka" – niisiis "veeke".

TROPIME! See veerandliitrise viina silt viitab juba oma nimelt pudeli väiksusele – "tropid". Kujunduses tunneme ära rahvusromantilisi sugemeid, nii võiks "troppide" päritoluajaks pidada 1930ndate aastate keskpaika.
TROPIME! See veerandliitrise viina silt viitab juba oma nimelt pudeli väiksusele – "tropid". Kujunduses tunneme ära rahvusromantilisi sugemeid, nii võiks "troppide" päritoluajaks pidada 1930ndate aastate keskpaika. Foto: KesKus arhiiv

Kuidas jõudis alkohol Eestisse?

Muinasaja kohta suurt ei teata. Oletatud on, et õlu levis peaasjalikult kloostrite kaudu. Teada on, et 1284 nõudis Saar-Lääne piiskopp Hermann makse talupidajailt õlle näol. Linnades eestlased õlut pruulida ei tohtinud, see oli sakste eesõigus. Sigismund II August andis õlle müügi privileegi Liivimaal mõisnikele ja teistele paremast soost isikutele; ilmselt muud tasu ta teenistuse eest ei saanud maksta.

Põletatud viin oli Eestis olemas XV sajandil, 1485 anti Tallinnas viinapõletamise õigus Suurgildi liikmetele. XVII sajandil viinaajamisõigus laienes apteekritele gildide vaestele ja nende leskedele ning kuningas Karl XI andis selle ka Tallinna habemeajajatele. Kokku toodeti Rootsi ajal viina ca 600 pange (7200 l) aastas. Maal oli puskari ajamine esialgu vaba, kuid 1646 keelati see talupoegadel ära.

XVIII sajandi lõpus aeti Eestis 1/3 mõisate viljasaagist viinaks. 1836. aastal müüdi 45% toodangust Venesse. Nikolai I näiteks kohustus Eestist ostma 250 tuhat pange viina aastas.

XVIII sajandi lõpul joodi Eestimaa kubermangus 40 liitrit viina inimese kohta aastas. 1807. aastal müüdi Eestimaa kubermangus 416 900 pange (5 miljonit 128 tuhat liitrit) viina.

ÜLE KÜLA LIND: See Valgas valmistatud rüübe ei jäta mingit kahtlust, et villiti meie kull 1930ndate lõpul. Vaadake vaid jõulist vapikasutamist sildil ning üleüldist heroilist meeleolu. Mis naps see võis küll olla? Suhkrupea kujutis sildi allservas sunnib arvama, et mingitsorti Kännu Kuke eelkäija.
ÜLE KÜLA LIND: See Valgas valmistatud rüübe ei jäta mingit kahtlust, et villiti meie kull 1930ndate lõpul. Vaadake vaid jõulist vapikasutamist sildil ning üleüldist heroilist meeleolu. Mis naps see võis küll olla? Suhkrupea kujutis sildi allservas sunnib arvama, et mingitsorti Kännu Kuke eelkäija. Foto: KesKus arhiiv

Viinajoojad eestlased

Karl Ernst von Baer kirjutas oma doktoritöös "Eestlaste endeemilistest haigustest": “Nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina. Paljud arvavad, et joomapahe on tekkinud eestlaste kõlvatusest ja et selle vastu võitlemiseks piisab kõige hirmsamate sõnadega pragamisest.

Igaüks, kes on viibinud teatud aja niiskes ja külmas õhus, millel on suur jõud kehas tekkinud elektrit ja soojust kõrvale juhtida, hakkab tundma märgatavat jõu vähenemist, kui ta ei ole just nii-öelda väga kuiva konstitutsiooniga; miski ei taasta aga organism normaalset seisundit ja selle heaolutunnet nii nagu alkohoolse erguti tarvitamine – see suurendab närvisüsteemi ja hinge jõudu nagu uue elu säde. Mida flegmaatilisema konstitutsiooniga on keha, seda taastamisvõimelisem on see jook. Mis siis imestada, kui inimesed, keda varem nimetatud ihu- ja hingetegevust mahasuruv jõud nõnda ründab nagu meie talupoegi eriti kevadisel ja sügisesel ajal, seda jooki ihaldavad, mis neile nii suurt kasu toob. Kui arvesse võtta ka seda, et pikkadel teekondadel meie talvel suures karmuses ei saakski end teisiti külma eest kaitsta, kui püüdes sisemist soojust niisuguste ergutitega suurendada, siis annab see minu tähelepanekute järgi uue põhjenduse, miks eestlased seda jooki tarvitama on harjunud. Ka see rahvas püüdleb rõõmsa meele poole, et hetkekski unustada oma rõhuvad elutingimused, kuigi toores vaim saab osa üksnes metsikust

PUNALIPULINE KANGELASVODKA: Tallinna viinatehas näib olevat tõsiselt võtnud mingit järjekordset pidupäeva, kuna kesksel kohal asub sildil Pikk Herman uljalt lehviva revolutsioonilise punakangaga. Aga eks ole teada seegi, et punakangelased kruusi ei sülitanud, sestap pole tollele 1960ndate algul inimkonna rõõmuks lettidele paisatud hundijalale midagi ette heita. Seda enam, et kolmveerand liitrit! Jätkub veerand tundi kauemaks.
PUNALIPULINE KANGELASVODKA: Tallinna viinatehas näib olevat tõsiselt võtnud mingit järjekordset pidupäeva, kuna kesksel kohal asub sildil Pikk Herman uljalt lehviva revolutsioonilise punakangaga. Aga eks ole teada seegi, et punakangelased kruusi ei sülitanud, sestap pole tollele 1960ndate algul inimkonna rõõmuks lettidele paisatud hundijalale midagi ette heita. Seda enam, et kolmveerand liitrit! Jätkub veerand tundi kauemaks. Foto: KesKus arhiiv

ja möllavast rõõmust ja jääb võõraks rahulikule lõbususele.”

Eestlaste kalduvust viinajoomisele on märgatud mitmetes ajaloolistes raamatutes, nii näiteks manitseb saksa soost preester Garlieb Merkel 18. sajandi lõpul eestlasi, et nood olla "viinast ulakad ja kõlvatud", aga ajab siiski peapõhjuse mõisnike kaela, mööndes, et nii halbades elutingimustes ei jäägi midagi muud üle, kui ennast igal sobival hetkel täis kaanida.

Keeld ja selle kadumine

Viinakeelu seadus algas Eestis, ngu kogu Vene riigis, 1914 juulist ja kestis 1. juulini 1920. Keeluseaduse asemel tuli riiklik viinamüük tšekisüsteemi alusel. Iga 20-aasta vanuseks saanud mees (taolise soolise diskrimineerimise vastu protesteerisid mitmed naised Asutava Kogu liikmete seas) sai osta pool toopi piiritust kuus. Hiljem tõsteti määr ühele toobile. Tšekkidelt võeti maksu omavalitsuste, karskustöö, Punase Risti ja kultuurkapitali heaks. Joogikohtade avamine või sulgemine olenes valla- või linnavolikogudest. 1. jaanuaril 1926 kaotati tšekisüsteem ja piiritus ning viin läks vabamüüki.

Pitsikese tõstmist wabariigi terviseks peame täna hüvaks kombeks, aga see pole kogu aeg niimoodi käinud. Viina juuakse täna oluliselt vähem kui esimese vabariigi ajal, siis kõlbas selleks ilmselt igasugune suvaline püha või ettekääne.

Küll aga mäletab William Tomingas oma mälestustes, kuidas Wabariigi terviseks olla klaasi napsiga tõstnud isegi

NÕUKOGUDE IME: Tõepoolest, seda silti vaadates tundub, et nõukogude džinn oleks siiski tulnud pudelisse jätta, kuna – nagu muinasjuttudest teame – pole riukaliku džinni pudelisse tagasiajamine kuigi kerge. Ka see on ilmselt naps, mida prooviks paljud uudishimulikud. Tallinna kraam, pärit 1967. aastast. Silt on aga tõepoolest julge ning pilkupüüdev. Jääb ainult oletada, kas seepärast, et muidu poleks keegi taolist 45-kraadist märjukest ihaldanud või lihtsalt kunstniku tuju järgi. Üldiselt meenutab see silt ka 60ndate lõpu iseäralikke raamatu- ning plakatikujundusi.
NÕUKOGUDE IME: Tõepoolest, seda silti vaadates tundub, et nõukogude džinn oleks siiski tulnud pudelisse jätta, kuna – nagu muinasjuttudest teame – pole riukaliku džinni pudelisse tagasiajamine kuigi kerge. Ka see on ilmselt naps, mida prooviks paljud uudishimulikud. Tallinna kraam, pärit 1967. aastast. Silt on aga tõepoolest julge ning pilkupüüdev. Jääb ainult oletada, kas seepärast, et muidu poleks keegi taolist 45-kraadist märjukest ihaldanud või lihtsalt kunstniku tuju järgi. Üldiselt meenutab see silt ka 60ndate lõpu iseäralikke raamatu- ning plakatikujundusi. Foto: KesKus arhiiv

padukarsklasest riigivanem Jaan Tõnisson. See oli juhtunud Taanis 1918. aastal pärast vabariigi väljakuulutamist. Kui Tõnisson algul pitsist keeldus, tehti talle tehti märkus, et "oma riigi eest pole häbi võtta ühtegi jooki". Tõnisson jõi pitsi vaikides tühjaks.

See olla ainus kord, kus hullkarsklasest Tõnisson üldse alkoholi maitses.

Nii et võtame! Oma riigi terviseks! Ja teeme seda arukalt.

Märksõnad
Tagasi üles