Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

ELU25 Juku-Kalle Raid: Varro Vooglaid, kentsakas sümbioos juunikommunistist, inkvisiitorist ning usukannatajast (14)

Vooglaid. Pettunud kildkonna jaoks püha nagu juunikommunist Foto: Internet
Copy

Varro Vooglaid on mingitel põhjustel veendunud, et ajab Eesti Vabariigist saatanat välja, kirjutab Juku-Kalle Raid. Kentsakas on aga see, et kogu tema stiil kuulub 1940. aasta juunikommunistide varasalve. Nii et – skisofreeniline taat. Ja kui tal pole midagi Eesti okupeerimise vastu, on mees kõigele lisaks veel ka rumalavõitu. Venemaal istuks «kodanikuallumatusele» kutsunud kodanik ammu kinni.

Kui Varro Vooglaid haugatas Objektiivi saates, et ei näe mingit erilist vahet, kas Pika Hermanni tornis lehvib sinimustvalge lipp või mitte; et kui Venemaa tegutseks sellisel viisil, et tagaks inimestele siin põhiseaduslikud õigused, võiks meie riiki vabalt ka Eestimaa kubermanguks nimetada. Niisiis andis üsna selgelt märku, et kui Vene okupatsioon toetaks tema vaateid, poleks tal selle vastu midagi. Päris karm värk. Mis selle taga on? Kindlasti üks väga kibestunud katoliiklane, kes kisub tüli isegi paavstiga. Aga mitte ainult.

Kui vaadata Vooglaiu käitumismudelit, siis leiame siit kolm laiemat liini, mille vahel mees tiirutab: juunikommunism, inkvisiitor ning usukannataja.

Kui vaadata Vooglaiu käitumismudelit, siis leiame siit kolm laiemat liini, mille vahel mees tiirutab: juunikommunism, inkvisiitor ning usukannataja.

Alustame juunikommunismist

Kes need juunikommunistid olid ja mis neid Varroga ühendab? Juunikommarite ninamehed olid intelligendid, pidasid end patriootideks, rahva kaitsjateks, kes juba 1940. aasta sündmustele eelneval ajal Eesti Vabariigiga raksu läksid. Luuletajad, kunstnikud, kirjanikud jne.

Kõnekeeles kutsuti juunikommunistideks seda kampa, kes juunis 1940 Eesti Vabariigi ja valitsuse vastastel miitingutel tolknesid, neid demonstratsioone organiseerisid ja neil käisid. Muuseas, Andrei Ždanovi juhtimisel, kes sai oma tsirkulaarid Jossif Stalini käest. Riigist, kus oli muidugi töölisklassi elu nagu päevalill. Vähemalt niimoodi arvas kunagi ENSV esimene «peaminister», intelligendist vasakluuletaja Johannes Vares Barbarus, toonane Vooglaid, kes iseseisvat Eestit sajas patus süüdistas ning Nõukogude Liitu üsnagi mõõdutundetult kiitis. Nimelt oli ta seal kolm korda käinud.

Kui ta aru sai, millise «paradiisi» ta Eestile kaela tõmbas, lasi mees ennast maha.

Ikka väga tülgastav, kui isiklikult kibestunud ja riigi peale vihane inimene kerjab sõna otseses mõttes tagasi okupatsiooni, sest on oma kodakondsete peale solvunud nagu loll titt.

Vooglaid, juunikommunistide tänane koopia

Protestimiitingud ja seal kodanikuallumatusele üles kutsuv Varro Vooglaid on nagu tänane koopia juunikommunistidest: Eesti on õudne riik, kes vaenab ja kiusab oma inimesi. Parem juba Nõukogude Liit.

Mida tehti toona? Punaarmee väeosade relvastatud toetusel läbiviidud demonstratsioonidel tunnustati baaside lepingut, Punaarmeed, saadeti parimad tervitused Molotovile ja Ždanovile ning hüüti «Elagu!» Stalinile.

Avaldati arvamust, et valitsus on käitunud vastutustundetult, sõlmides Balti Sõjalise Liidu, mis on NSV Liidu vastane ja mis tõukab Balti riigid sõtta ning et Stalini ja teiste rahupoliitika on õigeaegselt selle leppe avalikustanud ja aidanud sellega töötaval rahval paljastada kodanlaste sepitsused.

Nagu tänane «sõjaõhutamise» ja «Venemaa ärritamise» jutt! Tuletage meelde tuutuluutusid oma autokonvoidega ja muid sarnasest «vabaduspüüdest» kantud miitinguid, siin ei näe toonasega suurt vahet.

Ja ega ei olegi Varrol ja juunikommunistidel mingit vahet. Ei tea, kes peaks kirjutama uue kubermangu hümni, kunagi tegi seda Varese sõber Johannes Semper: «Jää kestma, Kalevite kange rahvas ja seisa kaljuna me kodumaa, ei vaibunud kannatustes sinu vahvus, end läbi sajanditest murdsid sa!»

Mart Helme, kunagine muusik ja sõnasepp?

Ikka väga tülgastav, kui isiklikult kibestunud ja riigi peale vihane inimene kerjab sõna otseses mõttes tagasi okupatsiooni, sest on oma kodakondsete peale solvunud nagu loll titt.

Vooglaid kui üleminkvisiitor

Nüüd aga Varrost kui inkvisiitorist. Varauusaegne inkvisitsioon tegutses põhimõttel, et vaja oli üles leida nõiad, kes mürgitasid ühiskonda ning töötasid saatana käsilastena. Ja neid nõidu leidus kõikjal ning hulganisti, sest saatan on teatavasti väga kaval, hullutab ja hanitab kõige targemaidki, teeb oma tööd vargsi ja tulemusrikkalt. Saatan on selle maailma valitseja.

Ja Vooglaiu jaoks kehastab saatanat praegu Eesti Vabariik, kellel on käsilased: nõiad. Mitte ainult Kaja Kallas, valitsus, homod või liberaalid, vaid üldse on neid rahva mürgitajaid liiga palju ja igal pool. Tuleb olla valvas! Nõiad tuleb põletada! Saatanale ei tohi alluda! 

Just siin ilmneb Vooglaiu inkvisiitorikompleks: ta tunneb nõia ära, just tema tunneb; ta kutsub üles kodanikuallumatusele vabariigi seaduste suhtes – need on ju saatanast! – ja lõpuks karistab vabariiki tuleriidaga, see tähendab, lööb riigile noa selga, kutsudes üles selle toimimist lõpetama. Ja asendama mingi kubermangu või kurat teab millega.

Vooglaid on usupuhastaja, ilmselt arvabki siiralt, et ta roogib Vabariigist oma lakkamatu võitlusega siia kogunenud s**a välja. Ta on kiriku ja jumala kehastus, ta on saatana vaenlane tuleriida säras, kus küpsevad kurja käsilased.

Ja Vooglaiu jaoks kehastab saatanat praegu Eesti Vabariik, kellel on käsilased: nõiad. Mitte ainult Kaja Kallas, valitsus, homod või liberaalid.

Vooglaid kui seestunud usukannataja

Nüüd aga Vooglaiu kolmas külg, mida saab võrrelda usukannatajaga. Vooglaid esineb nagu pühak: valulikult, aga vagalt, kannatades ning ise seda nautides. Ta teab, et kogudus teab: kannatatakse koguduse ja parema homse pärast, kannatades võideldakse kiusatustega. Vooglaid on vaga, kui ta veel ei ole pühak, siis ta kuulutatakse pühakuks, sest ta võitlus kurja vastu on püha.

Just selles samas kõne all olevas saates, kus Varro Vabariigile sülitas, kasutas ta jälle sõna «apartheid», mille toimepanemises ta juba pikemat aega Eesti Vabariiki süüdistab.

Sõnaraamat teatab meile, et «apartheid» on rassilise eraldatuse poliitika, mida kasutati Lõuna-Aafrika Vabariigis 1948–1994, mis pärineb afrikaani keelest ja tähendab eraldiolekut.

Teisisõnu, Vooglaid arvab mingil salapärasel moel, et ta pole üksnes usukannataja, vaid tema ja ta toetajad kuuluvad ka teise rassi, keda ohjeldamatult diskrimineeritakse. Mis rass see võiks olla? Eks ikka õige ja puhas jumala laste rass.

Ja jumala nimel kannatamine on püha asi, kiusaku sind või valitsusetäis saatanaid!

Paraku ongi nii, et Vooglaiu-sugused juunikommunistidest, inkvisiitoritest ja usukannatajatest põmmpead saavad tekkida vaid demokraatias.

Vooglaid – ori vabal maal

Muuseas, kui Varro Vooglaiul kasvõi vähekene nupp nokiks, jääks ta Eestimaa kubermangu ja aprtheidi koha pealt ikka õige vaikseks. Teistsuguse riigisüsteemi – näiteks nagu putinlik Venemaa – puhul istuks ta kusagil korteris luku taga nagu Miki-Hiir ja ei piiksuks üldse. Tuletame meelde, et just niimoodi, ühe käeviipega, suleti Covidi suurema kriisi ajal inimesed oma korteritesse kinni Moskvas ja veel mitmetes teistes Vene linnades. Kes vastu ajas, oli kurjategija ja pandi kinnimajja. Meie meetmed on selle kõrval nagu tihase siutsatus traktorimürina taustal.

Paraku ongi nii, et Vooglaiu-sugused juunikommunistidest, inkvisiitoritest ja usukannatajatest põmmpead saavad tekkida vaid neis geograafilistes punktides, kus riigikorraks on demokraatia. Vabadus. Mis paradoksaalsel kombel tähendab ka seda, et vähemus peab enamusega mingil moel arvestama. Venemaal istuks Vooglaid, kui kutsuks seal üles kodanikuallumatusele, lihtsalt hullaris või peaks oma loenguid kusagil vangimajas.

Siin aga kõnnib Varro Vooglaid vabalt «orjastatud» riigis ringi ning organiseerib protestimiitinguid. Täpselt nagu juunikommunistid 1940. aastal.

Tagasi üles