:format(webp)/nginx/o/2022/02/16/14369446t1hcebb.jpg)
Kui Venemaa annekteeris 2014. aasta kevadel Ukrainale kuuluva Krimmi, siis kuus nädalat hiljem tehti kaardirakenduses Google Maps muudatusi, mis pahandasid USA-d, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja rahvusvahelist üldsust. Põhjus oli selles, et Google Maps hakkas näitama Krimmi Venemaa osana, kuid mitte kõikidel kaartidel.
Ukraina kasutajad nägid endiselt Google Mapsi versiooni, mida kõik olid harjunud nägema, Krimm oli ikka Ukrainale kuuluv ala. Google Mapsi venekeelses versioonis tekkis aga järsku tugev pidev joon, mis eraldas Krimmi Ukrainast. Venemaa kasutajate jaoks näitas see, et Vene väed vallutasid Krimmi ja see on nüüd Venemaa osa, kirjutab time.com.
Samal ajal nägid Google Mapsi standardversiooni ehk aadressi lõpuga .com kasutajad kolmandat varianti: Krimmi ja Ukraina vahel oli katkendlik joon, mis viitas sellele, et piir on vaidlustatud. Katkendlik joon on seal siiani.
Euroopa võib taas seista silmitsi sõjaga, kui Vene väed tungivad tõesti varsti Ukrainasse. Google Maps peab poliitika asjatundjate sõnul võtma vastutuse oma avaldatud kaartide eest, kui Venemaa kogu Ukraina anastab. Google võib oma kaardirakenduses, mida peetakse kaartide puhul maailma parimaks, teha riikide ebaseadusliku tegevuse seaduslikuks, kuid ei pruugi.
Alates 18. sajandi Briti Ida-India kompaniist kuni praeguste lennufirmade ja energiaettevõteteni on eraettevõtted, kaasa arvatud Google, juba ammu tõmmatud rahvusvahelistesse konfliktidesse. Kuigi Briti Ida-India kompanii toimis põhiliselt Indias Briti krooni võimu laiendajana, ajendades poliitikut Edmund Burke'i (1729–1797) kirjeldama Suurbritanniat kui «kaupmehe varjus olevat riiki», võib tänapäeval riigiüleste tehnoloogiaettevõtete kohta öelda vastupidist.
Enam ei kirjeldata korporatsioonide suhet riikidega nii, nagu Thomas Hobbes tegi seda kuulsas raamatus «Leviathan» – kui «väiksemaid riike suuremate sees, nagu usse inimese sisikonnas». Tänapäeval võtavad riigiülesed tehnoloogia- ja sotsiaalmeediaettevõtted üha enam valitsusele sarnaseid ülesandeid ja tegelevad sellega, mida tavaliselt seostatakse suveräänsete riikidega. Tehnoloogiaettevõtete juhtkondades on endised kõrged valitsusametnikud. Samuti on seal ülemkohtute sarnased järelevalvenõukogud, mis teevad reegleid ja saadavad «saadikuid» välisriikide valitsustega suhteid looma. Praegu domineerib kartograafias Google, kuid 17. sajandist 20. sajandi keskpaigani olid trükitud maakaardid sageli võimu otsene pikendus.
Google Maps on globaalne, omades 80 protsenti turuosast digitaalse kaardistamise valdkonnas. Tohutu turujõu ja populaarsuse tõttu arvavad paljud kasutajad, et Google pakub neile ainuõiget maailmakaarti. See on osaliselt tingitud Google'i rollist faktide vahendajana koos arusaamaga, et digitaalne kaardistamine on teaduslik, objektiivne ja erapooletu. Samuti mõjutab seda tõsiasi, et paljud valitsused on andmehaldusfunktsioonid eraettevõtetelt allhanke korras tellinud.
Seetõttu on viis, kuidas Google oma kaardile piire tõmbab või kohti nimetab, sageli vastuolus rahvusvahelise üldsuse või ÜRO tunnustatud viisidega.
Ei ÜRO ega ükski riik, välja arvatud Türgi, ei tunnusta Põhja-Küprose Türgi Vabariiki, kuid Türgi kasutajad näevad seda oma Google Mapsis eraldi alana. Lääne-Sahara üle vaidlevad Maroko ja Lääne-Sahara iseseisvusliikumine Polisario Rinne ning see on ÜRO mitteomavalitsuslike territooriumide hulgas. Enamiku globaalsete kasutajate jaoks eraldab Google Maps Lääne-Sahara Marokost katkendliku joonega ja kasutab sildil suveräänsete riikidega sama fonti, kuid Maroko jaoks mõeldud kaardil ei ole Lääne-Sahara eraldi ala. Ja Indias kuvab Google Maps pingetega alasid Kashmiri ja Arunachal Pradeshi erinevalt kui mujal nähtavatel kaartidel.
Nagu Krimmi puhul näha, ei soovi rahvusvaheline üldsus tunnustada piiride muudatusi territoriaalse puutumatuse aluspõhimõtte alusel, mis on ÜRO süsteemis teise maailmasõja sõjajärgse õiguskorra keskne punkt.
Samas saab Google teha oma kaartidel iga päev miljoneid muudatusi. Uue koodirea abil saab kaarti hetkega muuta. Eri riikides olevad kasutajad näevad põhimõtteliselt poliitiliselt korrektset kaarti. Google ei varja tõsiasja, et pakub kaartide eri versioone teatud riikides üle maailma. Nende riikide nõuete täitmata jätmine tähendaks, et ettevõte ei saaks nendes riikides tegutseda. Seda üritab aga Google varjata.
Kasutajatel on vaid ähmane ettekujutus sellest, kuidas Google otsustab oma kaartidel esitada vaidlusaluseid piire või kohanimesid või milliseid konkreetseid kriteeriume ettevõte kasutab, kui otsustab hakata näitama piiri vaidlusalusena.
Google'i tollane poliitikadirektor Bob Boorstein kirjutas 2009 avaliku veebipostituse, milles selgitas, et ettevõte püüab piirivaidluste või toponüümide vaidluste puhul kuvada oma kaartidel põhitõde, selgitamata, mida see tähendab. Sama ebaselge on see, milliseid allikaid kaartide koostamiseks kasutatakse. Ettevõte avaldab oma juriidilistes teadetes allikate loendi, sealhulgas ÜRO ja USA valitsuse andmed, kuid ei ütle, mille kujutamiseks üht või teist andmekogumit kasutatakse.
Pärast 2014. aasta muudatust selles, kuidas Google Krimmi kuvas, teatas ettevõtte pressiesindaja, et Google Maps püüab näidata maailma objektiivselt, järgides «kohalikke eeskirju kohanimede panemisel ja piirivaidlustel». Kuid kohalikele seadustele allumine ei ole sama, mis oleks poole valimine.
Google'i halvasti määratletud piirid ja kellegi silmis valed kohanimed on viinud ettevõtte kaardi õigsuse pärast tulistesse vaidlustesse, ka kohtuvaidlustesse. Ettevõtte lühikese ajaloo ja kiire esilekerkimise jooksul on Google'ist saanud suveräänsete riikide vaheliste vaidluste esmatasandi vahendaja, kuid ka algataja.
Kuulsaim näide on 2010. aasta Google Mapsi «sõda» Nicaragua ja Costa Rica vahel. Río San Juani jõge süvendanud Nicaragua väed kasutasid ära viga Google Mapsis kahe riigi piiril, et õigustada sissetungi Costa Rica territooriumile, mida Nicaragua oli juba pikka aega üritanud oma kontrolli alla saada.
Costa Rica vastas sellega, et saatis piirile politseiüksuse. Selle jõudemonstratsiooni tõttu pöördusid mõlemad pooled Google'i, mitte mõne rahvusvahelise juriidilise organisatsiooni poole, et Google toetaks nende nüüdseks relvadega lahendatavaid piirinõudeid.
Veelgi enam, Google on paikade nimetamisel lähtunud Lähis-Ida peamistest geopoliitilistest pingetest. Alates 1960. aastatest on rahvusvaheline üldsus vaielnud selle üle, kas Pärsia lahte tuleks nimetada hoopis Araabia laheks. See nimi kogus toetust 2010. aastate alguses tõusva araabia natsionalismi kiiluvees. ÜRO käsitles seda toponüümivaidlust 2006. aastal ja avaldas üksikasjaliku uurimuse «Nime ajaloolisest, geograafilisest ja juriidilisest kehtivusest: Pärsia laht». Sellega kinnitati veel kord, et Pärsia laht on selle lahe rahvusvaheliselt tunnustatud nimi, mis pärineb juba Vana-Kreeka ajast.
Siiski hakkas Google Earth osal kaartidel mõlemat nime näitama, järgides soovituslikku veekogude nimede registrit.
Iraanis tekkis pahameel ja see riik ähvardas keelata Iraani õhuruumis kõik lennufirmad, mis kasutavad Google'i tooteid pardakaartidena. Seni ei ole Google täielikult järginud ÜRO ja rahvusvahelise kogukonna toetatud seisukohti. Kui otsida Google Mapsis sõna «Pärsia laht», annab otsinguriba teada, et seda nimetatakse ka «Araabia laheks».
Viimase kümnendi jooksul on Google'i mõju rahvusvahelistele suhetele vaikselt, kuid jõuliselt kasvanud. Võib-olla kõige murettekitavam näide Google Mapsi mõjust rahvusvahelistele suhetele oli 2020. aasta novembris, kui Venemaa vahendas Armeenia ja Aserbaidžaani vahel sõlmitud relvarahu, mille tagajärgedele pöörati vähe tähelepanu.
Kuna puudusid sisemised kartograafiaekspertiisid ja kvaliteetsed kaasaegsed kaardid (parimad kaardid olid nõukogudeaegsed kahtlase kvaliteediga kaardid, mida sageli võltsiti), hakkasid Aserbaidžaani ametnikud kasutama Google Mapsi pikka aega vaidlustatud Mägi-Karabahhi piirkonnas, et rakendada uut relvarahu tekitatud piiri. Selle käigus hakati külasid kohalikest elanikest tühjendama, küüditades nad teise kohta.
Lisaks Google'i tööriistadele, mida kasutati uue rahvusvahelise piiri tõmbamiseks, märkasid Google Mapsi kasutajad, et kaardid olid värskendatud Aserbaidžaani kasuks juba enne relvarahu sõlmimist ja hoolimata asjaolust, et piirid ei olnud veel juriidiliselt muutunud.
Kuigi need juhtumid ei pruugi eraldiseisvalt ärevust tekitada, on Google Mapsi mõju rahvusvahelistele suhetele tohutu, eriti kuna see mõjutab kasutajate ettekujutust suurtest geopoliitilistest vaidlustest, pidades Google’it autoriteediks.
Kuna pinged kasvavad seoses Venemaa vägede koondumisega Ukraina piiri äärde, on maailmas väga võimsa ettevõtte Google geopoliitilisi asju mõjutavad otsused liiga olulised, et neid lahendada näiliselt ad hoc (ladina keeles «selleks otstarbeks») ja tagantjärele nagu 2014. aastal Krimmi puhul.
Venemaa sissetung Ukrainasse oleks Google Mapsile seni suurim väljakutse, mis paneks Google'i kahe tule vahele. Ühel pool lääs ja teisel pool Venemaa.
Tunnistades oma jõudu maailmaareenil, peab Google olema konkreetsem ja läbipaistvam, mis puudutab kaartidel olevaid vaidlusaluseid alasid ja piire. Kritiseerijate sõnul peavad Google'i valikud olema kooskõlas sajanditevanuse arusaamaga suveräänsusest.