ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raidi saatel «Juku raadio» täitus 400. episood! Loe, mida arvavad kuulsad külalised presidendist linnapeani
15. veebruar 2022, 14:48
Juku-Kalle Raidi saatel «Juku raadio», mis on eetris neljapäeviti 18.00 Kuku raadios, täitus 400. episood. Saates on käinud loendamatu arv Eesti kuulsusi – tipp-poliitikutest kultuuritegelasteni. ELU25 korjas saatekülalistelt juubeliarvamusi.
Juku-Kalle Raid nimetab oma «Juku raadio» saadet köögilauaks. «Köögilaud ta ongi,» mainib Juku-Kalle, «esiteks ei salvesta me saadet stuudios, vaid Kuku klubis. Või mõne külalise köögis või ka minu köögis. Paar korda on mõnes aias kah lindistatud, näiteks presidendi omas Kadriorus.»
«400 saadet on muidugi juba üsna palju,» jätkab Juku-Kalle, «ja siinkohal olen ma väga-väga rõõmus nendele lõputult arvukatele ja arukatele inimestele, kes kõik on köögilaualugusid rääkimas käinud! Tuhat tänu, paneme edasi!»
Juku-Kalle ei lõika oma saadet iialgi lühemaks või ei «paranda» hiljem. «Köögilauda ei tsenseerita,» kommenteerib ta, «kõik, mis öeldud, see öeldud, välja me midagi ei võta. Ja eks ole seetõttu juhtunud ka naljakaid episoode! Aga seda saab kuulaja juba ise podcast'ist järelkuulates teada!»
MIDA ARVAVAD «JUKU RAADIO» SAATEST SAATEKÜLALISED ISE?
Etnoloogiaprofessor Marju Kõivupuu:
Asjadest ja inimestest saab kõnelda mitut moodi. Ajast aega on ilmaasju arutatud köögi- ja söögilaua taga – need jutud on siiramad ja vahetumad, kui need, mis saavad aetud kusagil ametiruumis, stuudios. «Juku raadio» formaat on nimelt selline kodune. Ja teemadki on seinast seina – kultuurist ja poliitikast kultuuripoliitikani. Ja neid teemasid lahatakse tõsiselt, samas väikese kavala muigega suunurgas. «Juku raadio» on on raadio mõtlevale inimesele, inimesele, kes oskab kuulata ja lugeda ka ridade vahelt, ning inimestele, kellel on piisavalt lai silmaring, kellele pole tarvis alustada A-st ja B-st, teha puust ette ja värvida... «Juku raadio» on vitamiin!
Narva linnapea Katri Raik:
Mul on see au, et olen «Juku raadio» sarikülaline. Juku-Kallega on tore iga köögilaua taga, isegi selle taga, kus mikrofon sisse lülitatud. Endast targema inimesega on hea rääkida, nii saad endast ka paremini aru. Usun, et mitmed minu Narva-ideed on just Juku-Kallelt pärit. Või siis tekkinud Juku saate käigus või pärast seda. Näiteks kirjutasin ma Jukule mõeldes raamatu Narva ajaloost läbi kirjanduse. Ma loodan, et Juku kutsub mind veel. Hea idee tekib meil kindlasti. Mina, kohusetundlik ja veidi tuulepäine, viin selle siis jälle ellu. Ja Juku-Kalle toetab mind. Juku ja Su raadio, palju õnne. Ikka 10 000ni välja.
Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson:
Juku köögiraadio on kui filtriteta segumasin, kus külaliste teadmised ja kohapeal tekkinud arutelulõngad tõstavad lõpuks kuulaja mõnusasse toonusesse. «Juku raadios» pole kohta peenutseval mittemidagiütlemisel. Seal oled haamri ja alasi vahel ning sind päästab ainult vahe ja muhe sõna. Kui Juku-Kalle kutsub, olen alati kohal.
Ettevõtja, igavene reisija ning kultuuritegelane Tiit Pruuli:
Juku-Kalle saated on ehedad. Kuigi need lindistatakse, siis mingit vigade parandust seal hiljem ei tehta. Kõik kokutamised ja röhitsemised paisatakse eetrisse. Algul arvasin, et selle põhjus on autori laiskus, pikapeale sain aru, et see ehedus ongi kogu asja stiil, keegi ei istu seal pingutatud olekuga mikrofoni eest ja ei väljasta pingutatult korrektseid lauseid. Teiseks meeldib mulle, et kuigi Juku-Kalle pole ise mingi viisakuse etalon, kui pehmelt väljenduda, siis ta ei suhtu oma saatekülalistesse kunagi üleolevalt, vinguvalt või ei pea neid a priori lurjusteks, keda tuleb kindlasti kottida ja näidata, mida neljas võim suudab. Ses saates antakse ühtviisi demokraatlikult sõna nii autori mõttekaaslastele kui ka neile, kellest ta vähem lugu peab. Kui vaja, kiidetakse, kui vaja, vaieldakse päris tuliselt, ja autorgi demonstreerib, et ta pole stuudiosse tulnud ette valmis mõeldud seisukohtadega, vaid on valmis argumentidele alluma.
ERR-i «Ööülikooli» eestvedaja Jaan Tootsen:
«Juku raadio» on parim leiutis pärast Marconi, Popovi ja Tesla raadioalaseid katsetusi. Asutuse juht on süüdimatult kompleksivaba, ütlemata ilus hing Juku-Kalle Raid. Ja «Juku raadio» puhul – siin ei ole vaja stuudiot, ei mingit üleliigset tehnilist jura. Kõik sünnib orgaaniliselt, justkui muuseas, kui jutuvõluri käisest voolab välja puhas eeter. Mina näiteks ei märganud, et «Juku raadio» puhul oleks olnud vaja kasutada ajas ja arust pärinevat riistapuud – mikrofoni. No milleks? Saated on ägedad, sest Juku on tark. Ta võib vabalt rääkida nii füüsiku kui lüürikuga. Juku on sõbralik ja oskab luua õige atmosfääri. Aeg kaob, rõõm jääb. Ja näiteks isegi see üsna punkerlik koht nagu Kuku klubi sakstekamber, kus ei ole akent ega avarust, muutub tänu Juku hingesuurusele lõpmatult mõnusaks köögiks, kus on maast laeni aknad, lõpmatult ilus vaade ja tuules hõljuvate kardinate vahel viirastub virmalisi ja pannkoogilõhna. Pikka iga Jukule ja raadiole!
Ettevõtja ja kultuuritoetaja Raivo Raidam:
«Juku raadio» on vahva, ka sellele saatele eelnenud, eelnevate nimede all kunagi ammu toimunud saated. Vähemalt 13 aastat juba. Tore, et kahel korral mindki kutsutud – 2009 suvel koos Vitalikuga ukrainapärase trahteri Bogdan terrassile ja mõni kuu tagasi mind restorantšikusse Оdessa rääkima teemal Krimm. Neist asjust üht-teist tean, Juku-Kаlle mitte vähem. Samas on «Juku raadio» värvikirev, olen ikka kuulanud ka, seal käsitletakse mis iganes teemasid. Huvitavalt.
Ekspresident Kersti Kaljulaid:
«Juku raadios» on eriti hea tõsistest asjadest rääkida, sest on terve hulk inimesi, kes ei võta Juku-Kallet eriti tõsiselt. See omakorda on aga väga positiivne, sest tähendab vabamat aruteluformaati ja vähem solvunud kuulajaid, kui kõne alla peaksid tulema meie ühiskonna valusamad puudujäägid. Aga õnneks ongi just sellises kergelt lõdvestunud atmosfääris eriti hea ka öeldut vastu võtta ja sellele oma mõtetega reageerida. Niisiis võib «Juku raadiol» olla kaugelt suurem ühiskondlik-edasiviiv mõju, kui me keegi aimata oskame!
Poliitik ja ajaloolane Mart Laar:
Olen «Juku raadiole» hea meelega usutlusi andnud ja nii on neid aja jooksul üsna arvukalt kogunenud. Ükski neist pole olnud samas kohas, kus eelmine, ja vahel koguni keskkonnas, kus sedalaadi vestlust ette ei kujutagi. Vahest ongi nad seetõttu tihti tavapärastest erinevad. Vahel vähema poliitkorrektsuse tõttu, vahel jõuab jutt aga endalegi ootamatute teemadeni. Üldiselt – väga tore on!
Raadiohääl ja õppejõud David Vsevjov:
Tänases meediaruumis on tegemist ainulaadse saatega. Saatega, mis on vestlus selle sõna parimas tähenduses – kulgedes vabalt ettemääramata suunas.
Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere:
Kui «Juku raadiot» poleks juba palju aastaid olemas, tuleks see ilmtingimata välja mõelda. Keegi peab ju ometi oma muidu alati poliitkorrektsete vestluskaaslaste käest välja pressima selle, kui alasti on tegelikult kuningas. Isegi kui tegemist on sellise kuningaga, kelle peale Juku-Kalle saadet planeerides pole üldse tulnud. Vahet pole, kellelgi on alati kõhe. See on äärmiselt tervistav ja värskendav tunne. Kuigi seda väga tihti tunda ei tahaks. Juku-Kalle teab seda ja seetõttu peab ta alati pika pausi enne, kui sama vestja järgmine kord jutule kutsub.
Kuula «Juku raadio» 400. episoodi SIIT!
«Juku raadio» 400. köögilaud on loomulikult juubeliköögilaud. Ja seetõttu räägime me pidulikest asjadest, eriti aga pidulike mundrite ajaloost. Munder, mida me seostame enamasti sõjaväega, on tegelikult sotsiaalse keele kandja. Me teame mundri järgi paugupealt, kui kõva mees on see, kes selle selga on ajanud. Aga muidugi ei käi munder ega vormiriietus vaid sõjaväega kaasas, vaid on hiilinud kõikjale. Mundrite märgisüsteemist pajatab köögilauas moekunstnik Kalle Aasamäe. Läbi väikeste lugude, sõnapiltide, ajaloosündmuste, päevikute ja mälestuste ehitame me üles mundrisse topitud maailma. Ja teeme seda juubelipidustuste vaimus!
