ELU25 ⟩ Jäätantsu olümpiakoondise täiendamine ehk Eesti linnade tapvalt libedad tänavad

Harly Kirspuu (tuntud ka kui Imelike Filmide festivali ehk IFFi esiuisutaja) küsib, mida istumiskohta on juhtunud meie vabariigi suuremate linnade (kõnni)teehooldusega.

Alustuseks – ja see tuleb ilmselt väga paljudele uue informatsioonina – Eesti Vabariik asetseb sellises kliimavöötmes, kus jätkuvalt on selline asi nagu talv. Päriselt ka, ma olen ise neid näinud kümnete kaupa. Ja see toimub igal aastal. See on natuke selline külmavõitu, aga vahel läheb isegi plusskraadidesse. Aga siis jälle miinustesse. Ja siis tuleb kõigile iga viimane kui aasta üllatusena, et ennäe, talv tuli.

Kui pensionäride jaoks on teed liiga libedad, et poodi söögi või apteeki ravimite järgi jalgsi jõuda, siis marss võtku takso ja kogu moos.

Üks, kes võiks aru saada, et talv tuleb vähemalt mingil määral sama kindlusega nagu vihmane jaanipäev või lumesajuta jõulud, on meie kahe suurema linna valitsused.

Tallinnal on savi ja see on paratamatus

Olles aastakümneid elanud Tallinnas, olen ammu mõistnud, et seal toimubki libedatõrje vabatahtlikkuse põhimõttel – kui kodanikud libedatõrjujad viitsivad natukeseks kaineks saada ja mingit töösarnast tegevust teha, siis viitsivad, ja kui ei, siis linnavalitsus annab teada, et õppige lendama või liikuge roomates, aga pole meie asi.

Tuletame meelde seda jorssi (Kalle Klandorf vist oli tolle kodaniku nimi), kes oli Tallinna linnaviletsuse palgal ja seletas pikalt ja põhjalikult, et kui pensionäride jaoks on teed liiga libedad, et poodi söögi või apteeki ravimite järgi jalgsi jõuda, siis marss võtku takso ja kogu moos. Sest meie pensionäridel on ju raha nagu leiba, et igale poole taksoga minna.

Lõunaosariigid kahjuks on õppima hakanud

Viimased paar aastat olen peamiselt toimetanud Tartus, sest Tallinna linnaviletsuse idiootsust ja lokkavat po**uismi ei ole alati kerge seedida.

Po**uism tuli paraku ise järgi.

Viimased paar aastat olen peamiselt toimetanud Tartus, sest Tallinna linnaviletsuse idiootsust ja lokkavat po**uismi ei ole alati kerge seedida.

Kahjuks on miskipärast Tartu ka tänavapuhastuse osas Tallinna koolkonnaga kaasa läinud – õpi lendama, sure ära või sõida taksoga, meil on monumentaalselt savi.

See aasta pole päris esimene kord või esimene aasta mul külmemal ajal Tartus elada, aga sellist bardakki pole enne näinud.

Lähed majast välja ja terve tänav on täiesti klaas.

Ja ma ei ela mingil vaiksel põiktänaval, kus mitte midagi ei toimu, vaid peamine osa siinsetest hoonetest on riigi käes – alates Tamme riigigümnaasiumist, lõpetades Maarjamõisa haiglaga, Riigiarhiiv ja terve posu Tartu Ülikooli instituute seal vahepeal. Aga mingi libedatõrje toimub vist kord nädalas, ja kõigil on pohlad.

Täna nägin näiteks meest, kes läks taksoga poodi, sest muud moodi polnud võimalik. No johhaidii, see, mis too debiil Klandorf Tallinnas mölises, on nüüd kogemata Tartus välja tulnud.

Ainumõeldav variant, et lapiti lendamisest pääseda

Reageerisin eelmainitud vaatepildile viivitamatult, otsides üles oma tanksaapad, mis kunagi militaarpoest sai ostetud, ja nüüd saab isegi teekond punktist A punkti B läbitud läbivalt püstiasendis ja ilma kehavigastusteta.

Kuigi tõsi ta on, et militaarpoodides niisama fafaad ei müüda, vaid ikka asju, mis on mõeldud äärmuslikeks tingimusteks, nagu metsas või soos või mägedes liikumine.

Mitte Tartu linnas näiteks poodi ja tagasi jõudmine.

See võiks olla mõttekoht.