Ausalt öeldes ei imesta ma enam ammu, miks järjest suurenev hulk inimesi käib üritustel, kus loosungeid hõikavad Varro, Madison, kõik vennad Helmed jne.
Pole mõtet kogu seda prügi siin ümber trükkida. Ja pole mõtet ka mõelda, et inimesed norivad ametkondade kallal niisama. Ei nori. Need kabinetid pärinevad justkui mingilt teiselt planeedilt, kust arusaadavat juttu oodata on sama hea, kui vaadata, kuidas värv kuivab. Ning küsimus ei olegi idiootsusest pakatavais lauseis, vaid hoopis selles, et selliste asutuste juhtimisel marsib riik kodanikust üha kaugemale.
Ausalt öeldes ei imesta ma enam ammu, miks järjest suurenev hulk inimesi käib üritustel, kus loosungeid hõikavad Varro Vooglaid, Jaak Madison, kõik vennad Helmed jne. Vabandage väga, nendega ei pruugi nõustuda, aga kõik nad oskavad rääkida. Selget, arusaadavat ja loogilist keelt. Muidugi ei taha nad probleeme lahendada, aga tekst on hoomatav kõigile. Nii et ärgem imestagem, kui kusagilt kargavad välja järgmised «Eesti konvoid» ja muu sihukene. Tegelikult on see arusaadav. Riik ei räägi inimesega enam ammu ning see ajab vihale. Õigustatult, sealjuures.
Varrode sõnavõttude ajal ajal poetatakse valitsuse ja ministeeriumide laudadelt sihukest soga, et siga ka ei söö. Ning lõpuks pole võimalik aru saada, kas riik üldse tahab kodanikuga suhelda või on sealsed inimesed iseenda kohatäiteks.
Ning veel üks asi: kui meie asutused ei viitsi tegeleda asjadega, millega nad peaks tegelema, on kõige parem enesekaitse lasta mingil «kommunikatsiooniosakonna peaspetsialistil» kusagil pläägutada. See suudab asja nii segaseks ajada, et juba õige varsti unustab sootsium üldse ära, milleks üks või teine asutus loodud on.