Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Venno Loosaar meenutab varalahkunud koolivenda: Madis oli alati sõbralik ja valmis aitama

Copy
Venno Loosaar.
Venno Loosaar. Foto: Remo Tõnismäe

Neljapäeval lahkus meie seast reformierakondlasest riigikogu liige ja vabatahtliku päästjana tegutsenud Madis Milling. «Ohh, uskumatu! Minu kaastunne kogu Eestile! Tegemist oli vapra ja toreda mehega...» meenutab Millingu koolivend Venno Loosaar.

3. veebruari öösel suri Saku vallas päästesündmusel osalenud Tõdva vabatahtliku päästeseltsi liige Madis Milling. Surma täpsemad asjaolud on selgitamisel.

Madis Milling jõudis esimesena tulekahju sündmuskohale ja alustas päästetegevusi, mille käigus kukkus ta kokku. Teda elustas kohapeal viibinud kiirabi, kuid see ei andnud tulemusi.

Millingu koolivenda Venno Loosaart tabab teade sõbra surmast ootamatult. «Kuna ma ise uudiseid ei loe, siis sellised asjad jõuavad minuni tavaliselt hilinemisega,» märgib Loosaar ja ohkab raskelt.

Madis Milling Tõdva vabatahtliku päästeseltsi paakauto roolis.
Madis Milling Tõdva vabatahtliku päästeseltsi paakauto roolis. Foto: Erakogu

«Madis oli mu koolivend ja me tegime ka hiljem mitmesugust koostööd. Ta oli hästi abivalmis – alati, kui midagi küsisid, siis ta oli valmis aitama. Kui mul oli midagi tarvis, siis ma helistasin talle, ja tema helistas mulle ka,» mõtiskleb Loosaar vaikse häälega.

«Madis oli väga sõbralik ja mina sain temaga väga hästi läbi. Nüüd viimasel ajal me väga palju ei kohtunud, aga kui kohtusime, siis oli alati teemasid, millest rääkida. Näiteks ajalugu ja sõjandus, need teemad meile mõlemale meeldisid ja kui kokku saime, siis nendel teemadel vestlesimegi,» arutleb ta.

Meenub ka üks tore seik. «Madis mängis trumme ja ta oli ansambel Kala trummar. Algusaastatel Kala bändil aga trumme polnud ja nii me siis kasutasime trummidena pappkaste.» 

«Mina mäletan teda alati hästi positiivse tegelasena, aga see uudis, see on praegu ikka väga ootamatu... Ohh, uskumatu! Minu kaastunne kogu Eestile! Tegemist oli vapra ja toreda mehega...»

Tagasi üles