ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: soomlased, räpaste kärssadega hitlerlikud nolgid Venemaa aias. NATO paistel.

NÕUKA PROPAGANDA 1940: Nõukogude sõdur torkab täägiga läbi soome "fašisti", kes on lubanud Talvesõjas Mannerheimi liinil oma kodumaa piiri kaitsta. Foto: arhiiv

Venemaa välisminister Sergei Lavrov saatis sõnumi Soomele," teatas 1. jaanuaril Vene Soome saatkond. Nimelt on tegemist kirjaga "julgeolekugarantiide suhtes", nagu vahendas Soome välisminister Pekka Haavisto. Juku-Kalle Raid uurib vene leksikat, toetudes sarnasele situatsioonile ajaloos. 1941. aastal anti välja kirjatükk "Lömastame valge-Soome mao". See ilmus mitmekeelsete brošüüridena, ajakirjanduses ning "säravamaid" laused neist lendlehtedes. Eesmärgi kirjeldus üks: soome rahvas on aegade algusest Venemaa sõbrad, kõik seisukohta mitte jagavad inimesed aga vaenlased, kes väärivad kiiret surma.

"Oma müüdavate valitsejate tahtel on Soome saanud igasuguse kontrrevolutsiooni erilaspesaks, rahvusvahelise valgekaartluse kantsiks ja kõikvõimalike nõukogudevastaste intriigide ja provokatsioonide keskuseks", kirjutas nõukogude Vene propaganda Saksa rünnaku eelõhtul Nõukogude Liidu vastu, aadressaadiks Soome. See kirajtükk on avaldatud muuhulgas ka eestikeelsena, kirjastuses "Poliitiline kirjandus" 1941. aasta 14. juunil Tallinnas. Ja muidugi ka Peterburis ja Moskvas ning ka soomlastele jaotatavate brošüüridena ning sealt väljakirjutatud lendlehtedena. See tekst on täielik õpik, mis puudutab suurvene fraseoloogiat oma naabrite aadressil.

Soome pidagu mokk maas, ükskõik, kuidas tänane Venemaa otsustab välispoliitiliselt käituda. Ka siis, kui poliitika lõppemise viimane sekund on sõja esimene sekund.

Soomlased olid 1939. Nõukogude Liidule vastu hakanud, Mannerheimi liinist ja hullumeelsest vastupanust hoolimata sunnitud sõjategevuses taanduma, rahulepingu sõlminud ning võitlesid nüüd sakslaste liitlasena, mõeldes, et omariiklus õnnestub ehk säilitada. Neil õnnestuski.

Kohe jõuame sinna

Kõigepealt aga tänasest, sest praegusel kirjal ja tänasel propagandal ei ole lõpptulemusele mõeldes mingit vahet: Soome pidagu mokk maas, ükskõik, kuidas tänane Venemaa otsustab välispoliitiliselt käituda. Ka siis, kui poliitika lõppemise viimane sekund on sõja esimene sekund. Pärast II Maailmasõda käituski Soome väga hillitsetult, tegelikult arusaadavatel põhjustel.

Ent niisiis, muutused on juba pikka aega õhus. 2021. aasta lõpp. Venemaa alustas oma nõudmisi NATO-le, esitades eelmise aasta lõpul NATO-le (ja tegelikult kõigile väikestele liikmesriikidele esijoones) nõudmise koristada ennast Venemaa lähiterritooriumilt, nõudes kirjalikku kinnitust, et organisatsioon ei laiene Ukrainasse ega Gruusiasse. Ähvardus Baltikumile ja Poolale on samasse dokumenti koodiga sisse asetatud.

Pole midagi uut siin ajaloos, aga ei ole ka siin midagi rahulikku. Talvesõja järel ja jätkusõja eel, vahemikul 1939-1941 ründas nõukogude Venemaa Soomet nii nõudmistega, kui avaldas naaberriikides (ja ka soome keeles) ohtralt propagandabrošüüre, mille eesmärgiks oli selgitada: Soome on Nõukogude Liidu enklaav, vaadaku ette.

Tänane kiri Soomele meenutab minevikku. Minevik ei ole selles suhtes aga kuigi julgust toov.

Soome, Venemaa jaoks "valel poolel" asetsev puhver

Kui palju erineb toonane mõte ja lingvistiline kasutus? Jah ja ei. Räuskamist justkui ei ole, ent nõudmised naaberriigile jäävad. Teisisõnu – mõttelist muutust leiame õige vähe. Talvesõda oli toona läbi, jätkusõda käis, Soome riik asetses vene šovinismist vaadatuna "valel poolel". Ja tegemist ei ole Venemaa jaoks mitte riigi, vaid pigem puhvertsooniga. Mida hullemat jama otsustab Venemaa korraldada, seda rohkem sõjalisi ja poliitilisei garantiisid tal vaja on.

Tsiteerime aastat 1941, Venemaa propagandapöördumist Soome asjaoludel:

"Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda.

Ühes saksa fashismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu.

See kaval, äraandlik madu julges roomata sõjaga Suure Sotsialistliku Riigi ligipääsmatuile kindlustele.

Ei ole tal nähtavasti kasu olnud mullusest õpetusest /silmas on peetud Talvesõda – toim/. Noh, mis siis, meie vaprad punalaevastiklased ja punaarmeelased kordavad talle selle õppetunni selgemal kujul.

Kes ta siis oli, see alatu uss, kes on oma nõela välja ajanud töötava rahva võitmatu isamaa vastu?

See on metsik kapitalistide, mõisnike, valgekaartlaste ja nende agentide - kaitseliitlaste, lapualaste ja teiste soome rahva veristajate jõuk.

Pungil täis taskutega kelmide ja petiste klikk on asunud selle väikese riigi rahvamasside kukile ja oma vatsa ning välismaiste kapitalistide meeleheaks irvitab töötava rahva üle otsekui tumma karja üle."

Soome on olnud küllaltki ettevaatlik ja dresseeritud, see pöördumine aga käsitleb endast ähvardust: jääge meiega, või muidu.

Jätkame Venemaa leksikaga samast, 1941. aastast:

"Juba muistsel ajal muutsid vene rahva vaenlased Soome sõdade platsdarmiks Venemaa vastu, räpaseks urkaks, kust röövlite jõugud sooritasid elajalikke röövkäike meie maale.

Omal ajal rootslaste poolt orjastatud soomlased on korduvalt oma orjastajate vastu üles tõusnud ja on alati suure vene rahva vastu poolehoidu tundnud. Karjalased, kes ka on palju kannatada saanud rootsi rünnakute läbi, on alati seisnud vene rahva poolt võitluses Soome lahe ranniku eest, mida meie Kodumaa nii väga vajab.

/- - -/

Venemaa kindlustas oma julgeoleku Soome enda külge liitmisega. Ja on iseloomuline, et selle sõja kohta aastail 1808-1809, mis taas liitis Soome Venemaaga, soome rahvas, keda seni oli rõhutud võõramaalaste poolt, on teinud palju muistendeid ja laule. Need laulud ja muistendid on täis palavat sümpaatiat vene rahva vastu. Rahvuspoeet Runeberg on kirjutanud vaimustatud poeemi vene polkovnikust Kulnevist, kes võttis osa sellest sõjast ja kellest sai hiljem 1812. aasta Isamaasõja kangelane. Luuletaja kujutas vene polkovnikut kui soome rahva parimat sõpra, ta hingeliitlast.

Soomlased nägid õigusega vene rahvas oma vendi. Vene rahvas on alati olnud soome töötava rahva sõber."

Ja tänasesse tagasi

Soomel on olla põhjust ettevaatlik, aga Venemaa poliitiliste garantiide kiri Soomele on ehk suurema geopoliitilise tähtsusega, kui samasugune Balti riikidele või Poolale. Soome on olnud küllaltki ettevaatlik ja dresseeritud, see pöördumine aga käsitleb endast ähvardust: jääge meiega, või muidu.

Venemaa ootamatut kirja kommenteeris 1. jaanuari pressikonverentsil Soome välisminister Pekka Haavisto. Haavisto teatas, et see kiri saadeti kõikidele Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) riikidele. Sealjuures ka Eestile. Tema sõnul tuleb pidada arutelu teiste riikidega, kuidas kirjale vastata.

"Ta on unustanud nõukogude relvade purustava võimsuse. Ta on unustanud, et vene inimene oskab sõdida, armastab sõdida, on alati valmis andma vaenlasele purustava hoobi."

Aga siiski.

See kiri saadeti Soomele.

Mistap lõpetame sama pöördumisega Soome poole 1941. aastal, sest Venemaa on kiskunud üles sama vastasseisu, mis toimus toona:

"Vaenlane on unustanud, see kärnane ussisuga, meie haubitsate ja pommide jõu. Ta on unustanud nõukogude relvade purustava võimsuse. Ta on unustanud, et vene inimene oskab sõdida, armastab sõdida, on alati valmis andma vaenlasele purustava hoobi. Nõukogude patrioodid saavad nüüdsest peale kõigil võitlustandreil ilma armuta vaenlast lööma võimsate stalinlike kogupaukudega. Nad paiskavad talle vastu kogu nõukogude rahva kohutava jõu ja võimsa tehnika, mis on sotsialistliku maa poolt loodud stalinlike viisaastakute aastail.

Alatud maod roomavad meie maa kallale. Pole viga. Meie võitlus on õige. Vaenlane saab purustatud. Võit jääb meile!"

Muuseas, seltsimees Putini etteastetest teame me väga hästi, et ta peab tänast Venemaad Nõukogude Liidu järglaseks, mis omakorda võiks sundida siintoodud teksti ja sellega sarnanevaid ajaloolisi trükiseid täie tõsidusega võtma.