ELU25 ⟩ Toomas Abiline: Eesti kuulsaima meediumi pajatused. Häving ja kadu: mida rääkis Mai Kalamees 21. sajandi Tallinnast?

Toomas Abiline Tallinna Linnamuuseumist tutvustab vaimude liikumise aegu Tallinna ajaloos. Kõik võivad vaimulugusid kaema minna Tallinna Lühikese jala väravatorni kui parapsühholoogide huviobjekti, mis täidab sellelaadset kohta juba pea sajandi jagu. Alljärgnevas loos keskendume Eesti kõige vingemale meediumile Mai Kalamehele, kes tegutses Tallinnas 1930ndatel ning sukeldus tulevikku.

1930. aastate alguses oli Tallinnas paranormaalsete nähtuse uurimine moes. Eesti Vabariigi pealinna on sel perioodil nimetatud lausa Põhja-Euroopa okultistide peakorteriks, siin tegutsesid vastavad seltsid ja ühingud, kogunesid ringid ja sõpruskonnad, kes harrastasid spiritismi, toimusid seansid selgeltnägijate ja meediumidega.

Meedium Mai Kalamees (1876–1965)

Mai Kalamees sündis 26. aprillil 1876 (vkj 13. aprillil) Amblas Järvamaal talupidajate peres. Juba kaheksa-aastaselt algasid tal prohvetlikud unenäod, millest usaldas rääkida vaid isale. Okultse kirjanduse lugemiseni jõudis Kalamees 35–37 aasta vanuselt ja see aidanud tal paremini mõista lapse- ja neiupõlves nähtud nägemusi. Ta töötas majateenijana, oli tegev sensitiivina, elas majanduslikus kitsikuses, mistõttu jäi lõpetamata ka kolmeklassiline vallakool. Välimuselt kirjeldati Kalameest 1930. aastatel kui «halli peaga kõhna vanemat daami». Enne Johansoniga kohtumist harrastanud Mai Kalamees autohüpnoosi kristallkuuli abil.

Koostöö Bernhard Johansoniga oli erakordselt intensiivne, kokku olevat toimunud ligi 7000 seanssi nii Eestis kui välismaal ning Kalamehest sai ka rahvusvaheliselt tuntud meedium. Meediumi tervis ei pidanud suurele pingele vastu, lõpuks vabanes ta Johansoni mõju alt ning lahkus toetajate kaasabil Eestist. 1937. a on teada, et Kalameest kasutati Saksmaal mitmesugustes uuringutes, viimati nähti teda Berliinis 1945. aastal. Mai Kalamees suri Rootsis kõrges vanuses 1965. aastal.

Mida rääkis Mai Kalamees Vladimir Iljitš Leninist?

1932. a detsembris toimus Eesti Metapsüühilise Seltsi korraldatud seanss, kus hüpnoosiseisundis meedium kirjeldas Venemaa bolševike juhi, Vladimir Iljitš Lenini isikut:

Lapsena vallatu, jooksis rusikas kätega, andis kõrvalopse. Lapsepõlves väga raskesti haige. Kui ta oli peaaegu täismees, siis muutus tõsisemaks ja hakkas mingist ideest unistama. Tal oli alati vastane meel. Teised pidasid teda alati tülinorijaks. Ta ei kannatanud, et teised arvasid teisiti. Äkilise, keeva vihaga, alati kõigele vastane. Ta oli väga suur idealist ja väga kirgline. Suur haigus kehas, süüfilises väga kaua. Selle sai ta oma kirglisest elust, oli väga suur naistekütt. Oli vahel isegi südametu. Teinekord pehme kui laps. Ikka poolmetsik ja kirgline. Selle haiguse läbi sai ta vaim suure muutuse, hakkas teisiti mõtlema, muutus idealistiks ja leidis rahu. Korraldusis suuri vigu. Praegu ei tee ta töö järele keegi. Ta töö oli väga kõrge ja pühendus alamale rahvale. Kui Venemaal tema ideede järele käidaks, siis poleks seal sarnast viga. Praegu pööratakse ta tööd igaüks omamoodi ümber…

Ta oli korra rikkuja ja korra looja. Kahes äärmuses väga kõrge idealist, samas väga metsik. Selle haiguse läbi muutuski ta geniaalseks. Ta oli isesugune fastsineeriv kuju, teda jumaldati ja austati. Et nad tema õpetuse järele ei tee, tuleb sellest, et nad tahavad hästi elada.

Hüpnotisöör Mai Kalamees oma seansil Foto: Internet

Mida rääkis Mai Kalamees Jossif Stalinist?

4. veebruaril 1930 toimus seanss, kus M. Kalamees rääkis Stalinist. Meediumile anti kätte ajaleheväljalõige Stalini pildiga, mille põhjal Kalamees kirjeldas:

See mees on väga terase loomuga, uhke. Kui ta vihastab, siis on väga metsik. Kui ta süveneb millessegi, siis viib ta selle läbi. Sõjavägi, hauad. Ta peab sundima teisi tapma, kuigi ta ise seda ei taha. Kõik rahutused surub ta veriselt maha. Ei lähe kahte aastat, siis on tal lõpp. Teda veetakse lohinal ja kuskil koopas on tal lõpp. Valitakse uued esindajad. Kommunism parandatakse. Seda teeb alam rahvas ja allasurutud intelligents. Punane madu väsib, ta liigutab veel, et hinge sees hoida.

Kuidas kirjeldas Mai Kalamees Tallinna aastal 2000?

1931. a oktoobris ilmus ajalehes Uudisleht pikem artikkel «Tallinn hävitatakse», kus ajakirjanik andis ülevaate nn okultismi õhtust ühes Tallinna erakorteris. Seansil andis hüpnotisöör B. Johanson meedium Kalamehele korralduse kirjeldada Tallinna aastal 2000.

Hüpnotisöör seadis keset tuba ühe tooli, millele asetas istuma meediumi. Siis hakkas aegamisi uinutama meediumit, seletades viimasele miskit vaevalt kuuldaval häälel. Oli näha, kuidas meedium uinus pikkamisi kunstunne.

Hüpnotisöör hakkas seletama lähemalt meediumile tema olukorda. «On aasta kaks tuhat,» seletas hüpnotisöör. «Mida näed sa? Kuidas näeb välja Tallinn?»

Seda kuuldes ilmus meediumi näole murelik, valulik ilme. «On Tallinn… ta ei ole enam pealinn…»

«Miks?» küsitles hüpnotisöör. «Kas üldse puudub Eesti Vabariik?»

«Eesti… Vabariik… on alles… Tartu on… pealinn…»

«Aga Tallinn? Mis temaga on juhtunud?»

«Tallinn on… Tallinn on väike… väike… provintsilinn… elanikke on… vaevalt… viis tuhat…»

«Viis tuhat? Kuidas see võis olla võimalik? Räägi pikemalt!» nõudis hüpnotisöör.

Meedium rääkis mõne minuti. Ta põselihased tõmblesid valusasti, laubale sigis higipärleid. «Näen… rohukamarasse… kasvanud varemeid… näen… lõputuid riste… haudu… näen…üksikuid inimesi… pisaraid… Tallinn... on purustatud… varemetes…»

«Millal see juhtus?» päris edasi hüpnotisöör. Kõik on hingetud, äärmises põnevuses.

«Kaksteist… aastat varemalt… sõda… hirmus… julm… jaaniöö… rahvas lõbutseb… loidavad jaanituled… Nõukogude Venemaa sõjalennukid… terve taevas on neid täis. Nad ründavad Tallinna. Pommid lõhkevad… majad purunevad… tänavad täis laipu… veri… laibad… rusud… kogu linn on rusuhunnik…»

«Aga meie lennukid? Mis teeb meie õhulaevastik?»

«Üks teise järgi… meie lennukid… lastakse alla vaenlase poolt. Ka vastase omi langeb palju…»

«Edasi! Millega lõpeb see kõik?»

«Sõda… hirmus sõda puhkeb lahti. See kestab palju aastaid… Teised riigid tulevad Eestile appi.»

«Aga Pan-Euroopa?»

«Pan-Euroopat üldse ei saa kunagi olema. Ka Rahvasteliit on vahepeal kadunud. Kuid siiski võidab Eesti. Venemaal kaob kommunism. Tekivad uued riigid… Ukraina… Valgevene…Georgia… saavad iseseisvaks… Karjala ühineb Soomega… Kui lõpeb sõda… saab Tartu pealinnaks. Nälg… taudid laastavad meie väikest riiki… Tallinna hakatakse ehitama üles…pikkamisi… rahvas on vaene… rahakurss madal.»

Peagi lõpeb seanss. Ja varsti on meedium jälle harilik inimene. Ainult ta on pisut kahvatu ja kurnatud ilmega. Sellega on seanss lõppenud.