Kui õiguskantsler Ülle Madise läks Peeter Helme raamatuesitlusele Kuku klubisse, järgnes midagi kummalist. Süüdi on mõistetud kirjanik Peeter, aga pekstakse õiguskantsler Üllet.
Tuletame meelde: Peeter Helme mõisteti süüdi, et on ahvatlenud alaealist, keda mängis internetis politseitöötaja, aga kohus jättis Helme vabadusse, jättis talle õiguse ühiskonda teenida: avaldada raamatuid, teha esitlusi või mida iganes, jättis õiguse kutsuda külalisi. Sellega peaks asi ühel pool olema. Alljärgnevalt ei kaitse ma Peeter Helmet, vaid ütlen, et lõpetame nüüd õiguskantsleri tümitamise ära. Ta ei ole midagi teinud. Läks esitlusele, pärast vabandas, öeldes, et oli viga. Võiks aru saada ja lõpetada.
Ülle Madise asjatul tümitamisel on esireas kaigastega vehkijad, kõikvõimalikud feministid, see seltskond on oma olemuselt tihtipeale üpris vägivaldne.
Aga terve rida riigialamaid ei taipa, et minnes šaakalikarjana kallale Ülle Madisele, kes on õiguskantsler (üks kõige usaldusväärsemaid institutsioone, arvab meie ühiskond), rikuvad nad ise igasuguseid õigusi ja hüva tahte reegleid.
Kanad nokivad vigaseks
Ülle Madise asjatul tümitamisel on esireas kaigastega vehkijad, kõikvõimalikud feministid (kes muuseas teavad alati, kuidas kõik asjad PEAVAD olema, kes on loll, kes ei ole, kes on süüdi ja kes mitte), see seltskond on oma olemuselt tihtipeale üpris vägivaldne. Meenutab zooloogiast teada-tuntud pilti, kus kanakari võib ühe enda seast rahumeeli surnuks nokkida.
Siinkohal tuli meelde Inimõiguste instituudi viimane uuring, kus kõige muu hulgas küsiti kodanike käest ka, kas keegi neist on oma sõnade või käitumisega kedagi diskrimineerinud ehk rikkunud kellegi teise inimõigusi. Sellele küsimusele vastas jaatavalt seekord 14 protsenti vastanutest, aprillis 13 protsenti, novembris 2020 – 7 protsenti. Seega on inimesed teadlikud, et on rikkunud kellegi inimõigusi, kuid see ei sega neid seda tegemast. Võrreldes 2020. aastaga on nii käituvate inimeste hulk tõusnud kaks korda.