Tänapäeval enam Veenuse kalendrit ei järgita, kuid see andis väärtusliku õpetuse, läbi milliste protsesside toimub naiseliku väe puhastumine ja jõustamine. Kes tahab saada tõeliseks Kuningannaks, peab olema valmis end põhjalikult elu ees paljastama. Loe lähemalt, mida see tähendab.
Veenus on planeet meie Päikesesüsteemis, mida iidsed tsivilisatsioonid jälgisid hoolega tuhandeid aastaid. Inimkond on olnud Veenuse särast kaua aega lummatud - seda seostati armastuse, ilu, sensuaalsuse, seksuaalsuse, jumaliku õigluse ja külluse jumalannaga. Kõige vanem teadaolev Veenusega seotud müüt on sumerite lugu Inannast (Babüloonia ja Akadi mütoloogias vastavalt Ištar), mis tegelikult õpetab, kuidas naisest saab tõeline kuninganna.
Inanna oli enim pühitsetud jumalanna, Taevane Kuninganna, kelle ülistamiseks loodi Mesopotaamias arvukalt templeid. Inanna kultus õitses umbes 1. - 6. sajandini, mil kristlus hakkas maailma vallutama ning esile kerkisid patriarhaalsed religioonid. Jumalanna templid ning õpetused hävitati.
Inanna allilma langemise müüt
Värssidena kirja pandud loos hülgab Inanna taeva ja ka maa ning laskub allilma, mida valitseb tema vanem õde Ereshkigal - allilma kuninganna. Inanna soovib kehtestada oma jõudu ka seal. Jõudes allilma väravate ette, räägib Inanna väravavalvurile, et ta on tulnud Ereshkigali abikaasa matustele. Õele see aga ei meeldi ning ta laseb allilma seitse väravat Inanna ees sulgeda. Ent ta tohib läbida korraga ühe värava vaid juhul, kui enne läbi värava astumist eemaldab ta ühe elemendi oma kuninglikust rüüst.
Selleks ajaks, kui Inanna jõuab Ereshkigali troonini, on ta juba täiesti ihuväel ja oma väe kaotanud. Seejärel Inanna surmatakse ning ta jääb allilma kolmeks päevaks ja kolmeks ööks, kuni tema isa Enki saadab teele abiväed. Inanna päästetakse ja ta sünnib uuesti ning tõuseb taas taevasse. Selleks peab ta läbima uuesti need seitse väravat, kuid seekord antakse talle tagasi iga osa tema kuninglikust rõivastusest.