ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Venemaa «vääramatud õigused» Ukraina vallutamiseks

Isegi Eesti sotsiaalmeedias leidub hämmastavas koguses postitajaid, kes süüdistavad NATOt ja läänt, justkui «piiraks» viimased Venemaad ja üritaks teda hävitada. Lääne huvist kaotada venelased «kui liik» räägib ka järjest enam sõjakas Kreml. Juku-kalle Raid vaatab, mida peab Venemaa oma vääramatuteks õigusteks, et Ukrainat ja miks mitte ka muid naaberriike vallutada.

Venemaa juhtkond – ja kindlasti osalt ka elanikkond – arvavad täiesti tõsimeelselt, et neil on õigus allutada nii Ukraina kui Valgevene. Ajalooline õigus. Nagu õigus (ja lausa kohustus!) suureks vennaks olemise puhul kutsuda korrale huligaanitsevad väikevennad. Mängisite seal õues juba küll, tegite mingeid lollusi, aga nüüd marss tuppa, tattnokad, peske käed ära, sööma ja magama!

Venemaa leiab, et taolise käitumise õigsusest, loomulikkusest ja elementaarsusest ei tohiks sigineda küsimustki. Nüüd, mil lääs ei paista sellega väga nõustuvat, on asutud vihaselt jalgu trampima. Aga see trampimine on ajaloos nii mõnegi naabri lömastanud. Peale selle – kui kõvasti trampida, lööb osa läänest kiiresti kõhklema, eks siis näe, mida edasi teha.

Suure venna õigus on kutsuda korrale huligaanitsevad väikevennad. Mängisite seal õues juba küll, tegite mingeid lollusi, aga nüüd marss tuppa, tattnokad, peske käed ära, sööma ja magama!

Venemaa, muust maailmast eraldiseisev tsivilisatsioon

Kui Rootsi tõstis äsja sõjalist valmisolekut Gotlandil ning sealsed inimesed on hirmul, et Venemaa kavatseb rünnata Euroopat, mistõttu jäävad nad ette ühena esimestest, siis tundub see Ukraina ümber toimuvaga võrreldes väike titeprääksatus.

Bideni sõnumivääratus (ent see võiks olla ka lihtsalt seniilne või taotluslik), et «väikese rünnaku» puhul Ukraina vastu midagi erilist ehk ei juhtukski, võivad olla päris jubedad tagajärjed. Venemaa näeb ennast eraldiseisva tsivilisatsioonina, kellel rahvusvahelises suhtluses mingeid erilisi kohustusi pole. Kui ülejäänud maailm nimetab Krimmi ära võtmist «okupatsiooniks», arvab vene ladvik, et tegu on vene tsivilisatsiooni huvide kaitsmisega. Hale luul Venemaast kui iseäralikust ning kõrgemast inimtsivilisatsioonist on aga pea pool tuhat aastat vana. Selle luulu tekkeloost räägime aga teisel korral.

Venemaa on kõik, teised mitte midagi!

Esä Seppänen, kes oli 1960ndatel ja 70ndatel Soome presidendi Kekkoneni adjutant, elas hiljem üle kümne aasta Moskvas ja tegutses majandusalal, olles ka Soome kogukonna julgeolekukoordinaator, on leidnud oma raamatus «Avara hinge anarhia», et venelaste vastuoluline ja täiesti läbimõtlematuna näiv suhtlusstiil evib tegelikult teatud ranget loogikat. Teisisõnu, seda, mis läänlasele tundub sonimisele läheneva jurana (Krimm on meie, sellepärast et ta ei saa olla mittemeie), võtab venelane justkui matemaatilist tõestust. Veel teisisõnu: erilise tsivilisatsiooni esindajana ta ei peagi ise oma totraid sedastusi põhjendama hakkama. See oleks alandav.

Teised ainult segavad ja ajalooliselt peaksidki Venemaa alla kuuluma, praegu on lihtsalt mingi ajutine peataolek. Küll varsti kord majja lüüakse.

Ja selle aluseks on tuntud lendlause: Россия – всё, остальное – ничто (Venemaa on kõik, teised mitte midagi). Kui keegi aga Vene poolega analoogselt käitub, järgneb nördinud põrsakisa. Just siit pärineb ka Putini pressiesindaja Peskovi silmade pööritamine ja solvunud hüüded lääne aadressil, kus nõuti vastutasuks NATO vägede eemaldamisele Baltikumist ja mujalt Ida-Euroopast, et venelased demilialiseeriks Königsbergi, elik Kaliningradi. «See on meie territoorium» – Peskov oli silmanähtavalt ärritanud – «ja me ei lase kellelgi dikteerida, mida me oma territooriumil teeme!»

See, et ka Balti riikides ja Poolas ja Ukrainas toimuv leiab aset nende riikide territooriumil, Peskovile muidugi pähe ei karanud. Veel enam – see pole oluline. Venemaa on tsivilisatsioon, kus ei olda aruandekohuslased, aga need mõttetud väikeriigid – mitte midagi. Ainult segavad ja ajalooliselt peaksidki Venemaa alla kuuluma, praegu on lihtsalt mingi ajutine peataolek. Küll varsti kord majja lüüakse.

Läbikäimise kriitiline periood

Aga tsiteerime korraks Esä Seppäneni:

«Kooskõlaliste tegurite puudumine äratab välismaalases selle üllatusega silm silma vastu seistes kõigepealt jahmatust, imestust, teadmatust, ebakindlust ja nõutust, aga kui paine /Venemaale/ tugevneb, muutuvad reaktsioonid ägedamaks – hammaste kiristamiseks, mahasalatud või avalikuks raevuks, milles /teise poole/ taluvusvõime võib murduda. Tulemuseks võivad olla olukorras sobimatud vastureaktsioonid, millest on venelasele ainult kasu. See on just see läbikäimise kriitiline periood, mil tuleks end talitseda, säilitada külm närv ja enesevalitsus ning mitte lasta end koos venelasega samasse mängu kiskuda. Tulemuseks oleks tõenäoliselt kaotus.»

Venemaa ei taha rünnata kedagi, aga Ukrainas ollakse, kuna neid provotseeriti ja vene julgeolek on ohus (jälle see alltekst, kuidas lääs aegade algusest Venemaad on hävitada soovinud).

Kui nüüd vaadata Venemaa käitumisstiili ning surmkindlas veendumuses vormistatud esitusi sellest, kuidas Venemaa ei taha rünnata kedagi, aga Ukrainas ollakse sees, kuna neid provotseeriti ja vene julgeolek on ohus (jälle see alltekst, kuidas lääs aegade algusest Venemaad on hävitada soovinud), vastu rinda tagumist ja «mure» julgeolekuohu suurenemise pärast ning analüüsida nende leksikat kainelt, võib siit ilma erilise vaevata välja noppida hullumeelsele omaseid üksteisele risti vastukäivaid sedastusi. Täpselt, nagu möönab Seppänen.

Kui «tsivilisatsioon on ohus», võib kohe rünnata

Teisisõnu: Venemaal on õigus rünnata kõiki oma naabreid, kui ta tunneb, et «tsivilisatsiooni ohustatakse». Sest vene tsivilisatsioon on ju kogu aeg ohus, kadedad läänlased tahavad seda puhtalt jonni pärast maamunalt pühkida, kuna see on vaimsem ning parem. Ja ei maksa arvata, et siinkohal liialdan: Vene ajalugu on täpselt neid mõtteid sedastanud kirjanikke ja filosoofe triiki täis, olgu selleks 19. sajandi rahvuslased, Dostojevski, nõukogude kirjanikud, ajakirjanikud ja filosoofid või tänane Kremli nõunikkond, tsaar Putjast endast rääkimata.

Ja täna tundub küll, et lääs on murdumise äärel, käes on hetk, kus siitpoolt võidakse teha mingi suuremat sorti lollus: näiteks Ukraina ära anda, lootes, et küll siis nad seal Moskvas rahunevad.

Ei rahune.

See on alles esimene samm «vene tsivilisatsiooni» levitamisel.