KRIISI KENTSAKAS DÜNAAMIKA: Ilmar Raagi peakolus sündis hüpotees, et praegune COVIDi-kriis mitte ei tekitanud vastuseisu, vaid paljastas ühiskonna dünaamika kriisides. Ühiskondlike muutuste taga on enamasti alla poole ühiskonnast, isegi kui jääb mulje, et haaratud on kogu ühiskond.
Väga paljud varasemad kriisid ei nõudnud ühiskonnalt kasvõi teoreetiliselt 100-protsendilist haaratust. Näiteks ID-kaardi kriisi ajal 2017. aastal selgus juba teisel nädalal, et reaalselt kasutab e-identiteeti igapäevaselt umbes 20 protsenti elanikkonnast. Ülejäänud elanikkond kasutas ID-kaardi elektroonilisi võimalusi palju vähem ja umbes 30 protsenti inimestest ei mõjuta see teema üldse. (Numbrid on ümardatud.) Järelikult, kui tegeleda prioriteetselt nende 20 protsendi inimestega, oli võimalik kogu e-süsteemi töös hoida. Ülejäänud elanikkonna probleemid ID-kaartide ümbervahetamisel olid vaid suure ohu virvendus veepinnal.
Innovatsiooni omaksvõtmise mudelid
Kui aga vaadata veelgi laiemalt, siis ilmneb muster, mida kõige täpsemalt kirjeldavad innovatsiooni omaksvõtmise mudelid. Need räägivad «varastest entusiastidest» või «innovatsioonilembestest inimestest», keda ei pruugi olla rohkem kui 25 protsenti ühiskonnast. Seejärel tuleb teine 25 protsenti, kes joondub trendiseadjate järgi ja seejärel võib ülejäänud 50 protsenti jääda üldse kõrvale või järgneda väga pika aja jooksul.
Möödunud sajandi massisõdades oli kriisi lahendamiseks vaja umbes 20 protsendi meeste astumist armeesse. Oletame, et 50 protsenti elanikkonnast tegutses sõjalise jõupingutuse toetamisega tagalas, aga seejärel on ikkagi 30–40 protsenti, kes elas lihtsalt oma elu nii hästi, kui suutis.
Mulle meenub, et veel umbes 2010. aastal oli olemas statistika, mille kohaselt Eestis kasutas internetti tihedalt vaid 75 protsenti elanikkonnast ja Eesti oli ka selle näitajaga ikkagi objektiivselt kõva e-riik. Teiste sõnadega öeldes on ühiskondlike muutuste taga enamasti alla poole ühiskonnast, isegi kui jääb mulje, et haaratud on kogu ühiskond.
Ilmselt kõige rabavamad rahuaegse kriisi juhtumid on seotud põllumajanduse kriisidega. Tegemist on valdkonnaga, mis mõjutab potentsiaalselt kogu ühiskonda, aga mille lahendamine sõltub otseselt vaid umbes 5 protsendist elanikkonnast.
Järgmiseks uurime sõdu
Võtame sõjad. Möödunud sajandi massisõdades oli kriisi lahendamiseks vaja umbes 20 protsendi meeste astumist armeesse. Oletame, et 50 protsenti elanikkonnast tegutses sõjalise jõupingutuse toetamisega tagalas, aga seejärel on ikkagi 30–40 protsenti, kes elas lihtsalt oma elu nii hästi, kui suutis. Ja tegelikult me teame, et eriti selle elanikkonna hulgas oli alati ka eriarvamusi sõjapoliitika küsimuses. Muidugi on sõjaajal ka mõned totaalmeetmed, mida saavutatakse sunniga (näiteks komandanditund või sõjamaksud), aga teisest küljest tekib sõdadega alasid, kus riigivõim enam väga ei toimi ja siis ei ole ka sunnil tähendust.
Kui me võtame näiteks nüüdisaegsemad lokaalsed sõjad (näiteks Ukrainas), siis julgelt üle poole elanikkonnast ei tegutse üldse sõjalise jõupingutuse nimel, isegi kui nad maksavad riikliku sunniga nõutud maksusid, millest finantseeritakse sõjalist jõupingutust. Kes loeb sõdadeaegseid mälestusi, siis need on kindlasti kohanud kirjeldusi sellest, kuidas ühiskonnas tervikuna kujunevad vägagi erinevate arvamustega grupid, mille väljenduseks on näiteks teatud kuritegevuse kasv. Sama nähtuse negatiivnäide tuleb terrorismi vallast. Põhja-Iirimaal kestsid rahutused umbes 30 aastat, aga IRA sõjalises tiivas tegutses 1980. aastate keskel vaid 300 aktiivset võitlejat.
Seega, tavalises kriisis on oluline kaasata mingi vastava võimekusega ja piisavalt suur (30–50 protsenti) ühiskonnagrupp, kes veab kogu ülejäänud ühiskonna kriisist läbi. Seejuures on tihti veel oluline defineerida kõige haavatavam grupp, kellest küll midagi ei sõltu, aga kes võib olla kõige suurem ohver.
Elanikkonna koostöö
COVIDi-kriisi eripäraks on asjaolu, et seekord eeldab kriisijuhtimine 80–90 protsendi inimeste koostööd kriisi lahendamiseks. Aga ühiskonnad ei ole selleks võimelised, sest inimühiskonnal puudub vastav kogemus. Kõik varasemad suured muudatused on tehtud väiksemate gruppide mõjul ja palju pikema aja jooksul.
Seega, tavalises kriisis on oluline kaasata mingi vastava võimekusega ja piisavalt suur (30–50 protsenti) ühiskonnagrupp, kes veab kogu ülejäänud ühiskonna kriisist läbi.
See kõik esitab muidugi olulise küsimuse: «Millisele teoreetilisele eeldusele tugineb usk, et Eesti suudab vabatahtlikult seekord koondada tavalisest oluliselt suurema elanikkonna koostöö?» Seni on tihti viidatud, et parema kommunikatsiooniga on see ehk saavutatav. Paraku sisendavad sarnased käitumusliku muutuse mudelid pigem, et nii lühikese ajaraami sees ei olegi võimalik saavutada 60 protsendist oluliselt kõrgemat vabatahtlikku ühinemist.
Kui me võtame näiteks võrdluseks autodes turvavööde kinnipaneku, siis ma mäletan aegu, mil inimesed kurtsid, et turvavööd on ebamugavad. Niisamuti oli objektiivselt selge, et üldjuhul ei juhtu autoga sõites mingit õnnetust, mis koheselt igaühele tõestaks turvavööde möödapääsmatust. Kui aga praegu on turvavööde kasutamine kogu elanikkonna lõikes muutunud pea absoluutseks normiks, siis on oluline meenutada, et see on saavutatud sunniga.
Sund ja sunni kordamine
See tõdemus ei ole siinkohal tehtud eetilistest kategooriatest lähtuvalt, vaid tegemist on ikkagi hüpoteesiga ühiskonna dünaamika suhtes. Kui me sellest tulenevalt peaksime vaagima tegevusvariante, siis jaguneksid need umbes nii:
Kui prioriteediks on maksimaalne elude päästmine meie praeguste teadmiste valguses, siis tähendab see maksimaalset vaktsineeritust ühiskonnas. See aga omakorda tähendab automaatselt sunni rakendamist. Selle variandi miinuseks on risk esile kutsuda sotsiaalseid rahutusi. Ja samuti tuleb arvestada, et uute viiruse tüvedega tuleb järelikult sundi korrata.
Lõpuks jääb veel küüniline võimalus lasta looduse nähtamatul käel kehtestada «uus normaalsus».
Kui võtta eelduseks, et viirus muteerub kogu aeg ja vaktsiin ei annagi vajalikku pikemaajalist efekti, siis võib valikuks olla haiglate meditsiinilise võimekuse eelisarendamine ilma samaaegse sunnipõhise vaktsineerimiseta. Selle variandi miinuseks on aeg ja raha, mida läheb vaja taolise võimekuse tõstmiseks. Tõenäoline on, et paari järgmise laine ajaks taolist võimekust ei jõuta tõsta. Tõsisema laine puhul on see variant maksumaksjale oluliselt kallim kui vaktsineerimine, aga teravama vastanduse tõenäosus ühiskonnas väiksem.
Järjestikune kohanemine
Lõpuks jääb veel küüniline võimalus lasta looduse nähtamatul käel kehtestada «uus normaalsus». Meie keskmine eeldatav eluiga ongi ebaloomulikult kõrgele tõusnud. Sel puhul peame aktsepteerima järgmisel kümnendil igal aastal ca 1000 liigsurma, mis lisanduvad niigi negatiivsele iibele. Selle variandi ratsionaalsus peitub lootuses, et ajaga paranevad COVIDi ravivahendid ja suureneb loomulikul teel saadav «karjaimmuunsus».
Mina oleksin kohustusliku vaktsineerimise pooldaja. Küllap seepärast, et olen kohustuslikus korras käinud koolis, järgin kohustuslikult kehtestatud liikluseeskirju jne, aga ma ei tunne ennast seepärast kehvemini.
Mina oleksin kohustusliku vaktsineerimise pooldaja. Küllap seepärast, et olen kohustuslikus korras käinud koolis, järgin kohustuslikult kehtestatud liikluseeskirju jne, aga ma ei tunne ennast seepärast kehvemini. Aga tänu taevale, ma ei ole praegu otsustaja, vaid tavaline kodanik. Analüütiliselt on tulevikunägemus järgmine – toimub vastastikune ja järjestikune kohanemine. Muutub viirus, muutuvad kriisijuhtimise strateegiad ja muutuvad ühiskonna enamuse hoiakud. Kui tasakaal on saavutatud, on kriis lahendatud.
