KRIISI KENTSAKAS DÜNAAMIKA: Ilmar Raagi peakolus sündis hüpotees, et praegune COVIDi-kriis mitte ei tekitanud vastuseisu, vaid paljastas ühiskonna dünaamika kriisides. Ühiskondlike muutuste taga on enamasti alla poole ühiskonnast, isegi kui jääb mulje, et haaratud on kogu ühiskond.
Väga paljud varasemad kriisid ei nõudnud ühiskonnalt kasvõi teoreetiliselt 100-protsendilist haaratust. Näiteks ID-kaardi kriisi ajal 2017. aastal selgus juba teisel nädalal, et reaalselt kasutab e-identiteeti igapäevaselt umbes 20 protsenti elanikkonnast. Ülejäänud elanikkond kasutas ID-kaardi elektroonilisi võimalusi palju vähem ja umbes 30 protsenti inimestest ei mõjuta see teema üldse. (Numbrid on ümardatud.) Järelikult, kui tegeleda prioriteetselt nende 20 protsendi inimestega, oli võimalik kogu e-süsteemi töös hoida. Ülejäänud elanikkonna probleemid ID-kaartide ümbervahetamisel olid vaid suure ohu virvendus veepinnal.
Innovatsiooni omaksvõtmise mudelid
Kui aga vaadata veelgi laiemalt, siis ilmneb muster, mida kõige täpsemalt kirjeldavad innovatsiooni omaksvõtmise mudelid. Need räägivad «varastest entusiastidest» või «innovatsioonilembestest inimestest», keda ei pruugi olla rohkem kui 25 protsenti ühiskonnast. Seejärel tuleb teine 25 protsenti, kes joondub trendiseadjate järgi ja seejärel võib ülejäänud 50 protsenti jääda üldse kõrvale või järgneda väga pika aja jooksul.
Möödunud sajandi massisõdades oli kriisi lahendamiseks vaja umbes 20 protsendi meeste astumist armeesse. Oletame, et 50 protsenti elanikkonnast tegutses sõjalise jõupingutuse toetamisega tagalas, aga seejärel on ikkagi 30–40 protsenti, kes elas lihtsalt oma elu nii hästi, kui suutis.
Mulle meenub, et veel umbes 2010. aastal oli olemas statistika, mille kohaselt Eestis kasutas internetti tihedalt vaid 75 protsenti elanikkonnast ja Eesti oli ka selle näitajaga ikkagi objektiivselt kõva e-riik. Teiste sõnadega öeldes on ühiskondlike muutuste taga enamasti alla poole ühiskonnast, isegi kui jääb mulje, et haaratud on kogu ühiskond.