ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kas riik peaks tõesti maksma kinni kahe basseiniga maja elektriarve?

Eesti kodanik hiilgab elektriarvete valguses nagu 1000-vatine pirn enne läbipõlemist. Selge pilt, et tänaste hindade juures ei ole ühiskond ja isegi tavaline elu ning ettevõtlus jätkusuutlikud. Kas aga on õige tormata käsi õieli luhvtitama sajalisi ning toetama kõiki energiatarbijaid, on juba iseküsimus. Juku-Kalle Raid arvab, et on väheke jabur, kui riik maksab kinni ka need tegelased, kes kütavad elektriga rahumeeles tuhanderuudust maja ja oma mõnusat välibasseini. Ühe puuga toetamine pole kõige nutikam tegu, lahendused peidavad end mujal.

Tänane seis meenutab omal naljakal kombel aegu, mil elekter oli Tallinnas veel vaid padurikastele tarbimiseks ja uhkeldamiseks jõukohane haruldus ja mujal Eestis ei leidunud seda üldse mitte. Tuletame mäluharjutuse mõttes meelde ja läheme korraks pisut üle 120 aasta tagasi.

Uudishimulikud vaatavad elektrit

19. sajandi lõpuks kerkis Suur-Karja ja tänase Pärnu maantee ristmikule šikk-modern maja (on siiani alles, Pärnu mnt 12), kuhu kolis ühing "Revaler Club",mille sissekäigujuures tervitas külalist hüüatus: "Astuge sisse, ka siin on jumalad." See oli klubi tõeliselt rikastele, liikmemaksuks 20 hõberubla, mis oli suvalisele eestlasele košmaarne summa.

Aga ka terwe maja on elektrituledega walgustatud, mille tarwis iseäraline aurumasin käima on seatud.

Maja ees plinkis uhke elektrilamp, ka sees oli elektrivalgus – ja et tegemist oli esimese elektrifitseeritud hoonega Tallinnas (või ühega kõige esimestest), luusis klubi ümber alatasa palju uudishimulikke, kes võisid elektrist vaid peeruvalguse-heledust und näha.

Toona kirjeldas olukorda haruldase elektriga ajaleht Postimees niimoodi (1889): "Tallinlastel on Karja wärawa ees reaalkooli vasta üks uus asi waadata. Säälon elektrilatern üles seatud, mis platsi heledasti walgustab. Aga ka terwe maja on elektrituledega walgustatud, mille tarwis iseäraline aurumasin käima on seatud. Wäga sündsasti on uus asutus korda seatud, nii et kõik talitus, süütamine ja kustutamine, lihtsalt ja kergelt sünnib. Uus ettewõte on seda rõõmustawam, et see nüüd teistele hääks eeskujuks on, nii et ka Tallinnas ligemal ajal elektri-walgus rohkem maad wõtab".

Tundub, et oleme otsaga tagasi: elektribörs on kirvega äsanud, isegi president lülitas Kadriorus pooltel ruumidel kütte välja, mis on juba sulaselgelt jabur.

Eesti, ajulageda bürokraatia maa

Seda, et ettevaatavat energiapoliitikat pole meil juba aastaid viljeledud, teavad tänaseks kõik. Aga takkajärgi pole mõtet enam kaagutada, see väga ei aita. Ent hiigelarved suretavad tasapisi elu välja, olgu see isiklik või majanduselu, see omab aga küll tähtsust. Tõsi, börsipaketi valinud börsi üle vingujad on ise süüdi, sest ega keegi neid seda valikut tegema ei sundinud. Selles mõttes pole kellelegi midagi ette heita. Börs on börs. Ära mängi, kui kardad vastu pead saada.

Kunagisest vilkast ja innovatiivsest riigist pole mitte tuhkagi järel, järjest idiootlikumaks muutuv ametnike armaada suudab välja mõelda sadu uusi lolle pabereid, mida täita.

Samas: tähelepanelikum inimene aimas ette, mis tulekul. Näiteks pajatas Eerik-Niiles Kross: "Mina ilmselt pean tegema erandi ja tänama ühe asja eest eelmist valitsust. Nimelt kuulasin tollal peaminister Ratast autoraadiost kui ta rääkis, kuidas paneb Narva jaamad seisma ja Eesti hakkab sõltuma elektribörsist ja ei ole varsti enam elektrit eksportiv riik. Kui koju jõudsin läksin Eesti Energia kodulehelele ja muutsin oma börsipaketi lepingu fikseeritud hinnaga lepinguks. Tundus tol hetkel küll kallis, aga saabuv ebastabiilsus tundus kahtlasem. Seda pidu jatkub küll veel ainult aasta, aga töörahva pahameeleks oli mul detsembri arve 2021 väiksem kui 2020."

Okei. Börsil toimuvate asjaolude tõttu on hind laes, õigemini juba laest läbi tunginud ja katusel. Huvitav on see, et kõrge hinna puhul võidab riik suuri kasumeid – ning seda omaenda kodanike arvelt. Eelarve aukude lappimiseks muidugi igati vahva, aga kodaniku seisukohalt mitte nii väga. Seda enam, et praegu pöörleb see raha lihtsalt mööda riiki ringi, õigemini, voolab vilkalt taskust taskusse.

Imelik ta ju on.

Nüüd mõeldi välja mingi eriti totter elektritoetuse kerjamissüsteem. Ma ei tea, mis jama meil Eestis viimasel ajal toimub, aga peaaegu kõik asjad osatakse nii kuradi lolli moodi ära bürokratiseerida, et süda läheb pahaks. Kunagisest vilkast ja innovatiivsest riigist pole mitte tuhkagi järel, järjest idiootlikumaks muutuv ametnike armaada suudab välja mõelda sadu uusi lolle pabereid, mida täita, tuhandeid mõttetuid tsirkulaare. Bürokraatia kasvatab ennast niimoodi ise, kogu aeg ja ülehelikiirusele läheneval kiirusel.

Haiglase paberitäitmise asemel võiks kehtestada näiteks kWh piirhinna ja ongi kogu moos. Igasugune kompensatsioonidega mässamine jääks lihtsalt ära, tõsi küll, sellega seoses ka paljud ametnikud muidugi vahvast tööotsast ilma.

Selle asemel aga jaurab osa parlamendist, see keskerakondlik pool, et võiks kõigil pool arvest kinni taguda.

Rada, mis viib veel rohkem rappa

Pange tähele, see vettinud rada viib uude rappa. Ükski normaalne inimene ei suuda mõista, miks peaks ühisest taskust makstama kinni mingi venna kvartalisuuruse maja ja välibasseini peale kuluv energia. See on ebaõiglaselt nõme. Me ei saa siin kuidagi tõmmata võrdusmärki tavalise pensionäri, müüja, kirjaniku, tegevjuhi või õpetaja korteriga. Riik tuleb appi ja maksab sel juhul osadele inimestele 40 eurot kuus, aga osadele 6000? Mis jama see on?

Riik tuleb appi ja maksab sel juhul osadele inimestele 40 eurot kuus, aga osadele 6000? Mis jama see on?

Kui ühtset hinda tekitada ei suuda, miks mitte siis maksta pool voolust kinni ütleme näiteks 500 eurose arveni (laest võetud number, sellega peaksid täpsemalt tegelema spetsialistid), ülejäänu aga tulgu ikka kodaniku oma taskust. Kes tahab laialt ja börsi purjetades elada, peab arvestama ka sellega, et kogu ülejäänud kodanikkond ei oma siin mingit kaasvastutust.

Kes arvab, et ma ajan sotsialistlikku jama, siis see ka eksib. Vastupidi. Ainult puhas sotsialism võib küündida millegi nii lollini, et keskmisest oluliselt jõukamate inimeste eralõbu niisama heast peast kinni taguma hakata.

Kuidas ütleski Kallase Kaja?

Ah jaa!

"Kui inimesel on juba mitu maja, siis toetust ta ei vaja!"