Suri 100-aastane loodusemees Juhan Lepasaar

Juhan Lepasaar pälvis Eerik Kumari looduskaitsepreemia juba 1997. aastal. Ligemale kakskümmend aastat hiljem sai ta oma kodumaja ees kätte ka preemia juurde kuuluva aumärgi. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Loodusemees Juhan Lepasaar, kel oli oluline roll Alutaguse looduse kunagisel kaitse alla võtmisel, lahkus meie seast 100-aastaselt, vahendab Maaleht. 

Juhan Lepasaar (sündinud 13. mail 1921 Lepasaare talus Oonurme külas Tudulinna vallas Iisaku kihelkonnas Virumaal) oli eesti looduskirjanik.

Alutaguse vallas Oonurme külas elanud Eesti loodusemeeste raudvara kirjutas hulganisti loodusraamatuid. Metsavennana Eesti vabaduse eest võitlemise pärast pidi ta seitse aastat oma elust veetma Kasahstanis vangilaagris. Sellest kirjutas Põhjarannik, kui Lepasaar sai 100-aastaseks.

1994. aastal tegi temast filmi «Kandlekuusk» Eesti tuntuim loodusfilmide autor Rein Maran. Filmimehe sõnul äratasid tähelepanu Lepasaare vahetu tunnetusega kirjutatud looduslood. «Tema tekstid olid karged, loodustaju mõneti isegi valus, aga ei saa öelda, et sentimentaalne. Filmimise ajal õppisin tundma keerulise elusaatusega huvitavat inimest, kes elab sügava mõistmise ja austusega looduse vastu. Tudulinna kant tundub ürgne, metsa- ja rabarikas, jõulise loodusega, mida Juhan on ka suure lugupidamisega kirjeldanud,» märkis Maran.

2015. aastal tegi Looduse Omnibussi eestvedajana tuntud Jaan Riis neljaosalise videofilmide sarja, kus Lepasaar jagas oma mõtteid elust ja loodusest.

«See on mulle nagu jumalast antud,» ütles Lepasaar oma loodusehuvi kohta. «Me siin metsade sees... Isa oli mul kõva loodusemees ja jahimees, tema rääkis neid jahijutte ja loodusejutte ja eks see jäi poisikesele kõik meelde.»

Loodusvaatlusi tegi Lepasaar poisipõlvest peale. Süüdlaseks pidas ta selles oma õpetajat, kes ütles: «Poisid, võtke vihikud ja iga päev märkige üles, kust poolt tuul puhub, millal sademed on, palju külmakraade on.» Õpetaja kontrollis, kuidas vihikuid täideti, suunas ja juhendas ning õhutas tagant.

«Noor inimene on hästi vastuvõtlik sellistele asjadele. Ma teen tänase päevani iga päev ilmavaatlusi ja panen kõik vihikusse kirja,» rääkis Lepasaar kuus aastat tagasi valminud filmisarjas.

1993. aasta jõulude eel Põhjarannikule antud intervjuus ütles Lepasaar, et loeb metsa nagu igivana tuttavat, ent ometi kordumatut raamatut. «Puudelgi on oma nägu. Mõnel naerev, mõnel pilkav,» sõnas ta.

1997. aastal pälvis Lepasaar Eerik Kumari looduskaitsepreemia. 2003. aastal sai temast Tudulinna valla aukodanik ja 2019. aastal Eesti looduskaitse seltsi auliige.