ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: keskkonnaminister Erki Savisaar kohtub Eesti rohenatside ja surnud kalaga

Surnud kala hüüab Zuzut. Foto: Ahto Mulla graafika

Roheliste partei on saavutanud sellise uu-uu-punkti, et siit edasi on juba raske veel kuhugi minna. Vaatleme alljärgnevalt juhtumit, kus nad ründasid keskerakonna ministrit, noort Savisaart, kuna too julges panna sotsiaalmeediasse üles pildi endast ja oma püütud kalast jääaugu taustal. Piisas. Nii lolle süüdistusi, mis nüüd järgnesid, on lausa lust kuulata. Keskerakonna minister olla empaatiavõimetu, kuna poseerib surnud loomaga, kõlas rohekate võiduhüüd. Tegelikult vaatame me otsa klassikalisele sallimatuse juhtumile. Kuna nad ise armastavad sildistada, leidub neilegi sildike, miks mitte: rohenatsism.

Kui keskkonnaminister, see väiksem Savisaar, püüdis kinni haugi ning endast kalakesega pildi tegi ja sotsmeediasse postitas, ei osanud vist keegi arvata, et osa rohelisematest riigialamatest kuumeneb üle kiiremini kui kliima. Korraga oli keskkonnaministrist saanud mõrtsukas – poseerib surnud loomaga, empaatiavõimetu tõbras. Kindlasti sööb kala ja liha, raudselt. Ja seda ei tohiks keskkonnaminister endale lubada, kuna tema peaks ajama suust sisse vaid seda, mida lubavad veganitest ja põrutada saanud ususektiliikmetena käituvad rohelised. Porgandit peaks närima inimene. Kui porgandit ei näri, oled mõrtsukas.

Rohelised ei erine absoluutselt EKRE radikaalsemast tiivast, kes on otsustanud homod maa pealt ära kaotada. Nemad tahavad seda teha lihasööjatega.

Poseerimine oma püütud kalaga ärritas rohenatse. Foto: Erki Savisaare FB lehekülg

Kes ei ole minuga nõus, on looduse vaenlane

Ei hakka siin minema kala kui eluka mütoloogilistesse ja ajaloolistesse tähendustesse, ei loe kokku neid hauge, millega Jeesuke isiklikult rahvamasse söötis. Ja vast ei ole mõtet pidada rohelistele ka jutlust kalast ja õngest, mille kohaselt tuleb abivajajat ikka õnge, mitte kalaga aidata, sest need näited ilmselt rohefašistide silmis 21. sajandil enam ei tööta. 21. sajandil ei tohi süüa ühtki elusolendit ja kogu moos.

Kui keegi ronib pildile surnud kalaga, teeb ta haiget surnud kalale ja õrnadele veganitele, mis peaks olema seadusega keelatud. Vähemusi, nagu taimetoitlased, peab austama ning nende järgi juhinduma ja käituma. Neil on õigus. Ainuõigus, vabandust.

Tõepoolest, meie kodumaiste rohelistega (ilmselt on ka neis mitmeid allhoovuseid, malbemaid ja radikaalsemaid), kes muidu ennast nii delikaatseks ja sõbralikuks on kuulutanud, paistab midagi lahti olevat. Ja selle haiguse nimi on täielik sallimatus. Rohelised ei erine absoluutselt EKRE radikaalsemast tiivast, kes on otsustanud homod maa pealt ära kaotada. Roheliste agenda on ülimalt sarnane: kes ei ole meie moodi, ei kuulu ühiskonda. Lihasööjad on rohelistele nagu homod natsidele, mis tähendab, et neil kahel liikumisel on Eestis toredaid ühisjooni. Rohekad hipsterid on võimelised tundide kaupa rääkima, et omasooiharus on normaalne nähtus ja homo on lihtsalt seksuaalselt veidi teistsugune inimene. Nõus! Kui samale ultratolerantsele neoonpõõsale aga rääkida, et lihasööja on samuti mõtteviisilt täiesti roheline, vabalt võib olla, ja lihtsalt veidi teistsugune roheline, ootab sind vaenamine ja näopeks ning silt «empaatiavõimetu». Paraku. Siit siis ka minu poolt väljapakutud termin: rohenatsism.

Sest see mõte, et «las teised elavad, nagu nemad tahavad, ja mina, nagu mina tahan – üksteisele me ju häda ei tee», läheb rohenatsidest kaarega mööda.

Kui nüüd veel lisada juurde, et kodumaised rohelised hakkavad kliimat parandama koos sotsidega, olemegi punarohelises toas, mis on nende värvide segamisel vastavalt pruun. Natsism, sallimatus, 1930ndad. Junn, ühesõnaga, vähemalt siinkirjutaja arvates.

Sallimatuse jüngrid roheliste moodi

Meie esikalur, luuletaja ja tõeliselt hingeroheline ühiskonnategelane Vladislav Koržets nimetas neoonroheliste valulikku reaktsiooni pildile, kus kohtusid keskkonnaminister ning surnud haug, lauslolluseks. Paremini on raske öelda. «Kas minister õunaga tohiks poseerida?» tundis Vladislav tagasihoidlikult huvi.

Võibolla ei tohikski.

Taimesõbrad võiks olla kursis, et ka taim on elusolend. Näiteks läheb ta stressi, suhtleb teiste taimedega ning tal on ka mälu. Muuseas, see ei ole siin uu-uu-jutt, kõigest eelnevast on teadlased pajatanud mitme viimase kümnendi vältel. Nii jääb sallimatutelt rohefašistidelt üle küsida, mis suhtes on porgand looduse ja looja silmis vähem elus või vähem väärtuslik kui haug.

Ühekülgne filosoofia, mis ei luba hammustada põdrakintsu, aga lubab maha koksata süütu peterselli, õilmitseb. Ajame oma rohenatsi-inet surnud kalast ja keskkonnaministrist.

Isegi kõige vihasemad kalanatsid on ilmselt nõus: midagi tuleks justkui süüa. Ent ühekülgne filosoofia, mis ei luba hammustada põdrakintsu, aga lubab maha koksata süütu peterselli, õilmitseb sellest hoolimata.

Üks on kindel: õige on kõikvõimalike natside arvates vaid see, mida ütlevad nad ise – ühiskonna mõttes vähemus, sektandid. Nende arengutase lubab närida kartulit, riisi ja võilille, aga ei luba teha haugikotletti. Lubab kõikvõimalikke vahvaid lõunamaa vilju, mille lennukiga Eestisse toomine jätab küll sümpaatse jalajälje keskkonda, aga sellest me ei räägi. Meie ajame oma natsi-inet surnud kalast ja keskkonnaministrist.

Pole midagi parata, rohelise sallimatuse jüngrid, tundub, et kas prügikast või taaskasutus ootavad. Samas: optimistina usun, et kõik rohelised pole palgi alla jäänud – nii et äkki pole rohenatsism siiski parteis valdav. Loodame.

Seniks veidi muusikat, mis siinkirjutaja arust on nii halb, et on juba hea. Palun: Zuzu laalab. Justnimelt laalab, mitte ei laula, kui parafraseerida Oskar Lutsu. Ja pole midagi parata, see roheliste laul «Kapten Zuzust» meenutab väga 1960ndate aastate Soome kommunistide kohutavat propagandamuusikat. Häid elamusi!