Tõepoolest, meie kodumaiste rohelistega (ilmselt on ka neis mitmeid allhoovuseid, malbemaid ja radikaalsemaid), kes muidu ennast nii delikaatseks ja sõbralikuks on kuulutanud, paistab midagi lahti olevat. Ja selle haiguse nimi on täielik sallimatus. Rohelised ei erine absoluutselt EKRE radikaalsemast tiivast, kes on otsustanud homod maa pealt ära kaotada. Roheliste agenda on ülimalt sarnane: kes ei ole meie moodi, ei kuulu ühiskonda. Lihasööjad on rohelistele nagu homod natsidele, mis tähendab, et neil kahel liikumisel on Eestis toredaid ühisjooni. Rohekad hipsterid on võimelised tundide kaupa rääkima, et omasooiharus on normaalne nähtus ja homo on lihtsalt seksuaalselt veidi teistsugune inimene. Nõus! Kui samale ultratolerantsele neoonpõõsale aga rääkida, et lihasööja on samuti mõtteviisilt täiesti roheline, vabalt võib olla, ja lihtsalt veidi teistsugune roheline, ootab sind vaenamine ja näopeks ning silt «empaatiavõimetu». Paraku. Siit siis ka minu poolt väljapakutud termin: rohenatsism.
Sest see mõte, et «las teised elavad, nagu nemad tahavad, ja mina, nagu mina tahan – üksteisele me ju häda ei tee», läheb rohenatsidest kaarega mööda.
Kui nüüd veel lisada juurde, et kodumaised rohelised hakkavad kliimat parandama koos sotsidega, olemegi punarohelises toas, mis on nende värvide segamisel vastavalt pruun. Natsism, sallimatus, 1930ndad. Junn, ühesõnaga, vähemalt siinkirjutaja arvates.
Sallimatuse jüngrid roheliste moodi
Meie esikalur, luuletaja ja tõeliselt hingeroheline ühiskonnategelane Vladislav Koržets nimetas neoonroheliste valulikku reaktsiooni pildile, kus kohtusid keskkonnaminister ning surnud haug, lauslolluseks. Paremini on raske öelda. «Kas minister õunaga tohiks poseerida?» tundis Vladislav tagasihoidlikult huvi.