Ansip: Tõsiselt maksad ära? Pane käsi mingi kõva asja peale ja vannu.
Nazarbajev: (Paneb käe Ansipile pea pele ja vannub) Maksan kõik su eurokoormised ära, mis nad ka ei oleks, aga…
Ma parem lasen Toompea vürsti paleele uue kupli ehitada. Lihtrahvas muidu läheb mööda ja vaatab, et vürst on palee hooletusse jätnud, vist on haige. Hakkavad itkema, seda pole ju vaja?
Ansip: Ei ole "aga", ma vist kuulsin valesti.
Nazarbajev: See on väike "aga", kannatad ära. Päike on hea, Päike valgustab, päikesepõletusi juhtub harva ja kui juhtub, siis oled ise süüdi.
Ansip: Mis "aga" see siis on?
Nazarbajev: Ma ostan Eesti Euroopa Liidust välja, luban keisrile, et maksan kõik su koormised kuni sajandi lõpuni kinni ja siis on Eesti minu oma.
Ansip: Okei, aga kas ma võin siis selle solidaarsuspaketi endale jätta, seda ei lähe ju enam vaja. Kui sa ise…
Nazarbajev: Võid endale jätta. Diil?
Ansip: Diil! Diil! Diil! Kas kõik kuulsid, diil!
Nazarbajev: (Plaksutab käsi) Tuborg! Tuborg!
Ansip: (Kordab kileda häälega takka) Tuborg! Tore, et läbi astusid, ma tulen siis kohe varsti vastuvisiidile, kuni veel riiki on.
Nazarbajev: On, on, kuhu ta siis kaob.
Ansip: Sa siis tähendab, oma sultanivärki siia ümber ei koligi ja kaamelid ja kõike.
Nazarbajev: Eestis on ju vastikult külm ja kõik kohad puuke täis, mis ma siin teen?
Ansip: Aga milleks sa siis selle mõttetu riigi ära ostad? Lastele või?
Nazarbajev: Ma teen oma riikide liidu, igavusest või nii. Uhkem on ka muidugi, mitte lihtsalt sultan vaid selle ja selle liidu see ja see, küll tiitlid mõeldakse välja. Kõik saab.
Ansip: Mis liidu? Pole muidugi minu asi, niisama küsin.
Nazarbajev: Mõttetute riikide liidu teen.
Ansip: Ahaaa, okei, tsau siis. (Mõtleb) Ja kuule, lekita tiba gaasi ja naftat ka.
Nazarbajev: Saleikum assalam.